Alvin, Rödl & Partner Advokaadibüroo

MAALEHT.EE-S ILMUS ARTIKKEL: TÖÖANDJA HOIATUSE VAIDLUSTAMINE VÕIB SIISKI OLLA VÕIMALIK. AUTOR: REESA PAATSI

ARPAB — Wed, 18 Apr 2012 10:58:47 +0000

Vastavalt töölepingu seadusele võib tööandja töötajat töökohustuste rikkumise juhul hoiatada. Hoiatus võib olla nii kirjalik kui ka suuline. Praktikas kasutatakse siiski enamasti kirjalikke hoiatusi.

Hoiatuse eesmärgiks peaks olema uute rikkumiste ärahoidmine ning püüd suunata töötajat edaspidi töökohustusi korrektselt täitma selleks, et töösuhe saaks tõrgeteta jätkuda. Teatavatel juhtudel on tööandja eelnev hoiatus eelduseks töölepingu erakorralisele ülesütlemisele. Lisaks eelnevale on praktikas ette tulnud juhtumeid, kus tööandja hoiatus on olnud üheks aluseks töötaja mingist hüvest ilma jätmisel.
Just sellistes olukordades, kus tööandja hoiatus on eelduseks töölepingu erakorralisele ülesütlemisele või aluseks mingist hüvest ilma jätmisel, võib töötajal tõusetuda küsimus, kas tööandja poolt tehtud hoiatus on iseseisvalt vaidlustatav. Küsimus on selles, kas hoiatust saab vaidlustada olukorras, kus tööandja ei ole veel näiteks töölepingut erakorraliselt üles öelnud. Juhul, kui hoiatus ei ole põhjendatud ning tööandja soovib vaid luua eelduseid töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks tulevikus, on selline küsimuse püstitus vägagi asjakohane.

Töölepingu seadus ei sätesta selgesõnaliselt alust tööandja hoiatuse vaidlustamiseks. Siiski ei tähenda see vältimatult seda, et tööandja hoiatus ei ole või ei peaks olema iseseisvalt vaidlustatav. Töölepingu seadus ei ole selgesõnaliselt ka välistanud tööandja hoiatuse vaidlustamist. Seega tuleks allakirjutanu hinnangul teatud juhtudel jaatada töötaja õigust taotleda tööandja hoiatuse tühisuse tuvastamist ka iseseisvalt.

Seadus näeb ette võimaluse tuvastada töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisus või muu töötaja õiguste rikkumise õigusvastasus. Eelnev tähendab sisuliselt seda, et kohtul ja töövaidluskomisjonil on õigus tuvastada töötaja õiguste rikkumine tööandja poolt. Tööandja poolt töötajale põhjendamata hoiatuse tegemine võib endast samuti teatud juhtudel kujutada töötaja õiguste rikkumist. Seega võiks asuda seisukohale, et kohtul ja töövaidluskomisjonil on õigus tuvastada tööandja hoiatuse tühisus.

Huvi hoiatuse vaidlustamiseks võib olla näiteks töötajal, kellele tööandja on teinud hoiatuse töökohustuste väidetava rikkumise kohta. Töötaja huviks võiks nimetatud juhul olla soov kõrvaldada tööandja võimalus hiljem tugineda põhjendamata hoiatusele töölepingu erakorralisel ülesütlemisel või saada hoiatuse tõttu saamata jäänud hüve (nt preemia).

Juhul, kui tööandja hoiatus on üheks eelduseks töölepingu erakorralisele ülesütlemisele töökohustuste rikkumise tõttu või aluseks töötaja mingist hüvest ilmajätmisele, siis ei peaks töötaja töösuhtes alati leppima põhjendamata hoiatuse kehtimisega. Tuleb siiski arvestada, et töötajal peaks olema põhjendatud huvi hoiatuse vaidlustamiseks.

Seega võiks kokkuvõtlikult asuda seisukohale, et olukorras, kus kohtul ja töövaidluskomisjonil on õigus tuvastada tööandjapoolse erakorralise ülesütlemise tühisus, st töötaja õiguste rikkumine, on õigus tuvastada ka tööandja hoiatuse tühisus kui töötaja õiguste rikkumine. Vähemasti ühel korral on töövaidluskomisjon esitatud seisukohaga nõustunud.

Ülalmärgitust ei tohiks siiski teha järeldust, et tööandja hoiatuse vaidlustamine on alati ja igal juhul põhjendatud. Ennekõike peab tööandja hoiatus olema selgelt põhjendamata. Samuti peab töötajal olema põhjendatud huvi tööandja hoiatuse tühisuse tuvastamiseks. Hoiatus iseenesest peaks endast kujutama töötaja õiguste rikkumist. Ühtlasi ei tohi unustada seda, et hoiatus tuleb vaidlustada mõistliku aja jooksul.

Käesoleval hetkel puudub ulatuslik lahenditebaas tööandja hoiatuse vaidlustamisega seonduvalt. Seda kindlasti seetõttu, et enamikel juhtudel ei ole tööandja hoiatuse vaidlustamine põhjendatud. Puudub põhjendatud huvi. Põhjendatud huviks ei saa pidada pelka mittenõustumist hoiatusega. Siiski tuleb praktikas aeg ajalt ette olukordi, kus hoiatuse vaidlustamine iseseisvalt peaks olema lubatud.

Just selliste situatsioonide juhuks võiks arutada selle üle, kas seaduses peaks hoiatusega seonduvat täpsemalt reguleerima. Samas peaks kõne all olev küsimus ilmselt olema lahendatav ka kohtupraktika kaudu. Jääme ootama huvitavaid otsuseid!

KAUBANDUS.EE-s ILMUS ARTIKKEL: MIDA TOOB ENDAGA KAASA PIRAAT- JA VÕLTSKAUBA MÜÜK? AUTOR: KAIRI KURISOO

ARPAB — Mon, 16 Apr 2012 12:22:16 +0000

Suur hulk ettevõtjaid tegutsevad igapäevaselt teise isiku toodetud kaupade edasimüüjana. Sellises ärisuhtes on oluline õigeaegselt mõelda ka intellektuaalsele omandile ning kaitsta end võimalike nõuete eest.

Praktikas on viimasel ajal mitmeid näiteid, kus Eesti ettevõtjad tegelevad välisriigist tarnitud kaupade Eestis turustamisega, ent ühel hetkel selgub karm tõsiasi, et müüdavad mööbliesemed, sanitaarkeraamika, kodudisain, kosmeetika, mänguasjad vm kaubad rikuvad autoriõigusi, tööstusdisainilahenduse omanikule või kaubamärgiomanikule kuuluvaid õigusi. Teisisõnu, tegemist on piraatkoopia või võltskaubaga. Eeltoodust tulenevalt esitab õiguste omanik turustaja vastu nõude. Lisaks õiguste rikkumise lõpetamisele soovitakse üldjuhul rikkumise eest ka kopsakat kahjuhüvitist. Halvimal juhul saabub nõue välisriigi kohtust, sest õiguste omanikud ei söanda kulutada aega rikkujaga kohtuvälise kirjavahetuse pidamisele. Kohtusse pöördudes kasutatakse loomulikult kõiki võimalusi vaidluste allutamiseks oma asukohariigi kohtule.

Seejuures pole edasimüüjatel üldjuhul kuni nõude saamiseni aimugi, et nende müüdav kaup on teise isiku autoriõigusega kaitstud teose või tööstusdisainilahenduse ebaseaduslik koopia või et kaubale kantud sõna või tähis on kellegi kaitstud kaubamärk. Paraku ei anna aga õigustest mitteteadmine rikkumisele õigustust ega vabasta vastutusest.

Kas ja kuidas end sellise stsenaariumi vastu kaitsta?

1. Ole piisavalt hoolas
Tarnides kaupa piirkonnast, kus intellektuaalse omandi rikkumise tõenäosus on arvestatav (nt piraat- ja võltskaupade poolest tuntud Aasia riigid), tasub ettevõtjal igal juhul teha omaltpoolt kõik mõistlikult võimalik veendumaks, et õigusrikkumisi ei esine.

Eestis ja Euroopa Liidus õiguskaitset omavaid kaubamärke on lihtne kontrollida Internetis kättesaadavate andmebaaside kaudu. Ehkki kaubale kantud tähis võib esialgu näida tundmatu, tasub igaks juhuks siiski registrist kontrollida, kas selline kaubamärk on seda liiki kauba suhtes kaitstud ning juhul kui on, siis hinnata, kas kaubamärgiomanikuna registreeritud isik ja tootja lähevad kokku või kas on reaalne, et tootja tõesti omab õigust kaubamärki kasutada.

Autoriõigused paraku registreeritud ei ole ja neid registrist kontrollida ei saa. Tööstusdisainilahendused on küll registreeritud, ent arvestades registreeringute hulka ja otsingumootorite võimalusi, siis paraku on tavalisel kaupmehel üldjuhul keeruline või lausa võimatu registri järgi rikkumisi tuvastada.

Siiski tuleks ettevõtjatel, kes tarnivad riskipiirkonnast, sortimendi valikul intellektuaalse omandi rikkumise riski piisavalt kriitiliselt hinnata. Kui Hiina tehas reklaamibki toodet kui tuntud disainitoote analoogi, siis on raske hiljem väita, et õiguste rikkumine ei olnud teadlik ja tahtlik. Samuti tasub väga tõsiselt suhtuda kõikvõimalikesse klientide vihjetesse stiilis „need klaasid näevad välja nagu Iittala® omad, ent on poole odavam!“ või „see kraanikauss on ju täpselt nagu Villeroy & Boch®!“. Kui juba kliendid piraat- või võltskoopia ära tunnevad ja sellele tähelepanu juhivad, siis peaks ka professionaalne edasimüüja seda märkama ning kontrollima.

Olukorras, kui kaupmees suudab näidata, et ta ei olnud õiguste rikkumisest teadlik, pole kellegi õiguseid rikkuda soovinud ja on ennekõike teinud omaltpoolt kõik mõistlikult võimaliku rikkumiste ärahoidmiseks ja vältimiseks, on õiguste omanikud kahtlemata altimad rikkumist andeks andma ja oma kahjunõuetest loobuma või neid vähendama või kompromissi sõlmima.

2. Pane vastutus tootjale
On selge, et kaupmees ei ole nö elav tööstusdisainileksikon ning kõikvõimalikke intellektuaalomandiga kaitstud teosed ta ära tunda ei suuda ning rikkumisi lõpuni ära hoida ei ole tihti võimalik. Seega lisaks pingutustele rikkumisi vältida, tasuks siiski mõelda ka halvima stsenaariumi peale ja kui vähegi võimalik, siis jätta lepinguga kõik rikkumisega seotud riskid tootjale.

Nii saavad tootja ja turustaja lepingus kokku leppida, et tootja on kohustatud tagama, et kaup ei riku mistahes intellektuaalse omandi õigusi ning rikkumise esinemisel peab ta hüvitama kõik rikkumisega seoses turustajale tekitatud kahjud (alates õigusabikuludest kuni väljamaksmisele kuuluvate kahjuhüviste ning kaubapartii hävitamise kulu ja kahjudeni). Kindlasti on oluline selline leping allutada ka Eestis kehtivale õigusele ja leppida kokku siinses kohtualluvuses.

Ehkki praktikas on ilmselt küsitav, kas intellektuaalse omandi rikkuja turustajaga sõlmitud lepingut ka täidab ja mingeid kahjusid reaalselt hüvitab, on eeltoodud lepingul kaks peamist eesmärki. Esiteks, sellise lepingu tootjale pakkumine paljudel juhtudel paljastab rikkumise ohu. Üldjuhul tehased, kes piraat- või võltstooteid müüvad, eelistavad ilma lepinguta tegevust ja edasimüüjaga sellist lepingut sõlmida ei soovi.

Teiseks saab hilisemates suhetes ja läbirääkimistes õiguste omanikuga, samuti potentsiaalses kohtuvaidluses, sellist lepingut kasutada kui täiendavat tõendit selle kohta, et turustaja hoolib intellektuaalse omandi õigustest ja pole soovinud neid rikkuda. Vastupidi, ta on õigusi väärtustanud ja küsinud ka tootjalt eraldi kinnitust selle kohta, et tooted ei riku intellektuaalse omandi õigusi.

3. Tee koostööd õiguste omanikuga

Kui õiguste rikkumist siiski vältida ei ole õnnestunud ja eeltoodud must stsenaarium peaks aset leidma, siis tuleb igal juhul õiguste omaniku nõudesse suhtuda tõsiselt. Praktika näitab, et hooliva suhtumisega õiguste omanikku ja tema loomingusse, rikkumise selge ja tingimusteta taunimise ning õigeaegse, piisava ja konstruktiivse koostööga on võimalik jõuda mõistliku kompromissini. Üldjuhul ei ole kaubamärgiomanike eesmärgiks siiski tahtmatutelt rikkumistelt teenida, vaid pigem oma õigusi väärtustada ja edasisi rikkumisi ära hoida.

PRESSITEADE: ALVIN RÖDL & PARTNER ADVOKAADIBÜROO NIMETAS VANDEADVOKAAT KAIRI KURISOO PARTNERIKS

ARPAB — Mon, 09 Apr 2012 10:01:51 +0000

09. aprill 2012

Advokaadibüroo Alvin Rödl & Partner nimetas vandeadvokaat Kairi Kurisoo partneriks

Alates aprillist laiendas Advokaadibüroo Alvin Rödl & Partner oma partnerite ringi ning nimetas büroo uueks partneriks vandeadvokaadi Kairi Kurisoo.

Kairi Kurisoo liitus Alvin Rödl & Partner Advokaadibürooga 2010. aastal ning ta juhib advokaadibüroo äri- ja lepinguõiguse töögrupi tööd.

Kairi Kurisoo on tunnustatud intellektuaalomandi ja infotehnoloogia õigusvaldkonna spetsialist, samuti on tal pikaajaline kogemus äriühingute ühinemis- ja omandamistehingute nõustamises. Kairi on Eesti Advokatuuri ning Intellektuaalomandi Kaitse Rahvusvahelise Assotsiatsiooni (AIPPI) Eesti Rahvusliku Töörühma liige.

„Kairi oma rikkaliku kogemuse, professionaalsuse ja suure pühendumusega on suurepärane kolleeg ja meeskonnaliige ning ta on andnud advokaadibüroo arengule olulise panuse,“ kommenteeris büroo vanempartner Ain Alvin.

Kairi Kurisoo partneriks nimetamisega suurenes Advokaadibüroo Alvin Rödl & Partner aktiivsete partnerite arv neljale - lisaks Kairi Kurisoole ja vanempartner Ain Alvinile on partneriteks ka Toomas Tamme ja Triin Biesinger-Jussmann.

Alvin Rödl & Partner Advokaadibüroo on oma kahekümneaastase kogemusega üks Eesti vanimaid advokaadibüroosid. Büroo Tallinna ja Jõhvi kontorites töötab täna 20 advokaati ja juristi, kes nõustavad kliente kõigis peamistes õigusvaldkondades. Alates 2005. aastast kasutab advokaadibüroo oma teenuste osutamisel kauaaegse koostööpartneri, Euroopa suurima erinevaid ärinõustamisteenuseid pakkuva korporatsiooni Rödl & Partner kaubamärki. Koostöös Rödl & Partner spetsialistide rahvusvahelise võrgustikuga pakub büroo kõrge kvaliteediga advokaaditeenust 39 erinevas riigis üle kogu maailma.

Lisainformatsioon:

Ain Alvin

e-post: ain.alvin@roedl.ee

Alvin Rödl & Partner Advokaadibüroo vanempartner

tel. +372 611 0810

Kairi Kurisoo

e-post: kairi.kurisoo@roedl.ee

Alvin Rödl & Partner Advokaadibüroo partner

tel. +372 611 0810

E24-s ILMUS ARTIKKEL: KAS EESTI RIIGILÕIVUSÜSTEEM ON ÕIGE NING ÕIGLANE? AUTORID SIRET SIILBEK JA REESA PAATSI

ARPAB — Fri, 23 Mar 2012 07:56:17 +0000

Justiitsministeerium avaldas hiljuti riigilõivuseaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu, milles on ära toodud kavandatavad uued kohtuasjade riigilõivude määrad. Kas riigilõivusüsteem on õige ja õiglane ning miks peaks muutma Eestis kehtivat lõivustamise süsteemi, kehtestades nõude summast mittelähtuvad riigilõivud , arutlevad advokaadibüroo Alvin Rödl ja Partner advokaadid Siret Siilbek ja Reesa Paatsi.

Eestis on alati kehtinud riigilõivusüsteem, kus lõivu makstakse vastavalt esitatava nõude suurusele. Tegelikult ei ole aga teada, millised on kohtuasja menetlemise reaalsed kulud (milline summa kulub riigil ühe kohtuasja lahendamiseks) ehk milline oleks õige ja õiglane riigilõivu määr. Isegi, kui need kulud on välja arvestatud, tõusetub küsimus, kas neid on ka uue eelnõu koostamisel arvestatud. Praktikas tekitavad näiteks probleeme omandiga seotud nõuded, millelt tuleb autorite hinnangul ka edaspidi tasuda ebaproportsionaalselt kõrget riigilõivu. Alljärgnevalt leiavad käsitlemist mõned riigilõivuseaduse muudatused ning eesmärgiks on tõstatada diskussioon, kas ei oleks viimane aeg muuta Eestis kehtivat lõivustamise süsteemi.

Riigilõivu eesmärk

Kehtiva riigilõivuseaduse kohaselt kehtestatakse riigilõivu määr, võttes aluseks toimingu tegemisega kaasnevaid kulusid. Seega peaks riigilõiv olema kulupõhine ning selle suurus sõltuma sellest, mis on lõivustatud toimingu (näiteks kohtumenetluse) läbiviimise kulu. Teiseks aluseks, küll ei tulene see otseselt seadusest, on menetlusökonoomia tagamine – lõiv peaks olema piisavalt mõjus selleks, et vältida alusetute ja pahatahtlike kaebuste esitamist kohtusse.

Kuigi riik peaks riigilõivu kehtestamisel lähtuma kulupõhimõttest, ei ole seni avaldatud andmeid kohtuasja lahendamise tegelike kulude kohta, mis on aluseks riigilõivude kehtestamisel. Praegu kehtivaid riigilõive võib kahtlusteta pidada ülikõrgeteks ning nende alandamise vajadus on suur, kuna paljude isikute võimalus kohtusse pöörduda on kõrgete lõivude tõttu takistatud. Tekib küsimus, millest lähtudes riigilõive muudetakse ning kas Eestis kehtiv riigilõivusüsteem on üldse parim ning õiglane.

Riigilõiv kui fikseeritud tasu

Mitmetes Euroopa Liidu liikmesriikides, näiteks Soomes ja Iirimaal ei sõltu riigilõivu määr nõude suurusest – kohtunikul ei ole ju tegelikult sisulist vahet, kas menetleda 1000 euro või 100 000 euro suurust nõuet. Kohtuasja keerukus ja maht oleneb asja sisust ning menetlusosaliste esitatavate tõendite ning taotluse hulgast, mitte kaebusesse kirjutatud nõude summast. Kuigi riigilõivu eesmärk – katta kohtupidamise kulud ning piirata selliste kaebuste esitamist, mida isegi nende esitajad tõsiselt ei võta, on kahtlemata õigustatud, on ja jäävad Eestis kehtivad riigilõivud Euroopa kõrgeimateks ka pärast praegu kooskõlastusringil oleva eelnõu vastuvõtmist.

Seejuures ei saa aga kuidagi mööda vaadata asjaolust, et elatustasemelt on Eesti Euroopa Liidus alles 22. kohal. Eesti elanike ostujõud oli Eurostati poolt avaldatud 2010. aasta andmete kohaselt vaid 64 protsenti Euroopa Liidu elanike keskmisest ostujõust. Eestist tagapool on veel vaid Poola, Leedu, Läti, Rumeenia ja Bulgaaria. Riigilõivu määrade proportsionaalsuse hindamisel ei saa kõrvale vaadata ka riigis kehtestatud töötasu alammäärast ega statistilisest keskmisest töötasust, mis on vastavalt 290 eurot ja 809 eurot kuus. Kindlasti aga ei saa kohtuasja menetlemise kulud olla Eestis kordades kõrgemad, kui teistes Euroopa Liidu liikmesriikides, kus elatustase on kõrgem.

Siiani on puudunud avalik diskussioon selle üle, kas Eestis kehtiv riigilõivusüsteem on üldse parim võimalikest variantidest. Autorite hinnangul võiks ka Eestis kaaluda kohtuasjade puhul fikseeritud, st mitte nõude suurusest sõltuva riigilõivu kehtestamist või vähemasti peaks eelnõu koostajad selgitama, miks selline süsteem Eestile ei sobi, arvestades seda, et riigilõivu määrade kehtestamise eesmärgiks ei saa olla riigikassa täitmine.

Fikseeritud riigilõivuga nõuded

Uuest riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõust leiab siiski nii mõndagi head. Positiivseks arenguks tuleb kindlasti pidada seadusandja suunda täiendada mittevaraliseks peetavate nõuete loetelu – need on nõuded, mille esitamisel tuleb tasuda riigilõivuna alati fikseeritud rahasumma. Praegu on selleks ligikaudu 319 eurot, tulevikus 300 eurot. Seadusemuudatusega (juhul, kui see jõustub praegu avaldatud kujul) lisandub selliste nõuete nimekirja muuhulgas ka kaasomandi lõpetamise ja asja jagamise nõue, ühisvara jagamise ja soetisvara tasaarvestamise ning juriidilise isiku organi otsuse kehtetuks tunnistamise ja otsuse tühisuse tuvastamise nõue. Need on nõuded, mille esitamine praktikas just nimelt ülikõrgete riigilõivude tõttu on seni sageli olnud takistatud ning vähe ei ole esinenud olukordi, kus inimesed on oma õiguste kaitsest sootuks loobunud.

Siiski tuleb kas edaspidi väärtusest lähtuvalt maksta riigilõivu asja tagastamise nõudelt – näiteks juhul, kui üürnik keeldub üürileandjale kuuluvalt kinnistult välja kolimast või omanik peab tagasi nõudma muul moel tema valdusest välja läinud asja. Et sellised vaidlused on tihti seotud kinnisasjadega, siis on riigilõivud nendelt väga kõrged ning autorite hinnangul omanikule ebaõiglased kanda. Pahatihti ei saa ebaseaduslikult valdajalt ka menetlusele tehtud kulusid pärast vaidlust tagasi ning seda isegi juhul, kui kohus need temalt välja mõistab – ta lihtsalt ei hüvita neid, sest raha ei ole. Seepärast tajuvad omanikud, kes asja tagasisaamiseks tuhandetesse eurodesse ulatuvaid kulutusi tegema peavad, kohtumenetlusega kaasnevaid väljaminekuid äärmiselt ebaõiglasena ning pahameel on õigustatud, sest kulutused ongi ebamõistlikud.

Eelnevast lähtuvalt oleks autorite hinnangul mõistlik mittevaraliste nõuete hulka lisada ka asja ebaseaduslikust valdusest väljaandmise nõue.

Kokkuvõtteks

Mõistagi on tervitatav riigilõivude langetamine – ilmselgelt ei ole praegu kehtivad riigilõivud põhiseadusega kooskõlas juba ainuüksi seetõttu, et need ei lähtu kuluprintsiibist ning nende eesmärk on katta muid riigieelarve ridu, mitte ainult kohtumenetlusega kaasnevaid kulusid. Autorite hinnangul oleks praegu riigilõivuseaduse muutmise juures mõistlik vähemalt kaaluda ka teiste levinud riigilõivusüsteemide kehtestamise poolt- ja vastuargumente. Nii võiks ka Eestis kohtuasjade puhul kehtida nõude summast mittelähtuvad riigilõivud. Ühtlasi võiks arutada selle üle, kas mitte ei peaks mittevaraliseks peetavate nõuete loetelu hulka, millelt kuulub tasumisele riigilõiv kindlas summas, lisama ebaseaduslikust valdusest väljaandmise nõuet.

ÄRIPÄEVA JUHTIMISE LISAS ILMUS ARTIKKEL: LOOMETÖÖGA SEOTUD RISKID ÄRIS. AUTOR: KAIRI KURISOO

ARPAB — Tue, 28 Feb 2012 08:39:07 +0000

Loometööl põhineva äri puhul on äärmiselt oluline reguleerida äripartnerite intellektuaalomandi kuuluvust õigel ajal ja piisavalt.

Osapoolte õiguste lepinguga reguleerimata jätmine loob hiljem reaalse võimaluse seista silmitsi tõsiste, lausa senise äri jätkamist takistada võivata probleemidega.

Ühe sagedasemad on ärimudelid, mis põhinevad ühe või mitme osaniku loodud uudsel tootel, teenusel või tehnoloogial ning kus osa äripartnerid või nad kõik panustavad ühisesse ärisse just oma loometööga. Näiteks ettevõtted, mis pakuvad uudset veebiteenust, arendavad ja litsentsivad arvutiprogrammi või turustavad innovaatilist toodet.

Õigused tuleb üle anda ühingule. Olukordades, kus ühises äris hakatakse kasutama ühe või mitme äripartneri loodud intellektuaalset vara, on nii äripartnerite huvide kaitseks kui ka ühise äri edu ja jätkusuutlikkuse tagamiseks oluline, et osanikud või aktsionärid annaksid intellektuaalse varaga seotud õigused üle ühingule.

Seejuures tuleb silmas pidada, et intellektuaalomandi õigused ei lähe ühingule üle automaatselt. Seadusest tuleneb küll osa intellektuaalomandi õiguste automaatne üleminek töötajalt tööandjale, kuid osanikud ja aktsionärid üldjuhul oma ühinguga töölepingut ei oma.

Isegi kui töölepinguline suhe eksisteerib, siis enamasti on kõnealused tooted, teenused ja tehnoloogiad välja töötatud juba enne ühise äri alustamist ja töösuhte algust.

Järelikult peavad äripartnerid enda loodud lahendustega seotud intellektuaalse omandi õiguste ühingule üleandmiseks sõlmima lepingu.

Selgete kokkulepete puudumine kahjustab kõiki osapooli.

Kui intellektuaalse omandi õigused ühingule üle antud ei ole või on küll antud, ent üleandmise tingimused ei ole piisavalt läbi mõeldud ja põhjalikud, võib äripartnereid loodetud ühise eduka tuleviku asemel ees oodata peavalu ja keerulised suhted.

Ühena halbadest stsenaariumidest on võimalik olukord, kus poolte head suhted jahenevad ning üks uudse toote loomises osalenud äripartneritest ei ole ühisest ärist ja loodud toote arendamisest ja turustamisest enam huvitatud. Olgu seda kas või jonni pärast.

Kui õigused ühingule üle antud ei ole, võib nimetatud äripartner, olles teose autor ja õiguste omanik, keelata ühingul teose edasise kasutamise.

Samuti saab ta teose autorina takistada teose muutmist ja edasiarendamist. Põhimõtteliselt võib seeläbi ühest partnerist, sõltumata osaluste jaotusest ühingus, saada kogu järgneva äritegevuse peamine niiditõmbaja.

Samuti on võimalik olukord, kus reguleerimata suhete pinnalt esitavad nõudeid ühiselt loodud ühingu kliendid.

Näiteks võib kliendil mis tahes põhjusel (nt osalemisel mõnes hankemenetluses) olla vajalik tõendada, et ühingult omandatud toote või tehnoloogiaga seotud õigused tõesti kuuluvad ühingule ja ühingul oli õigus toodet müüa või litsentsida. Kui nüüd selgub, et ühing ei suudagi oma õigusi müüdud lahendusele tõendada, võib see anda kliendile aluse lepingust tagamiseks ja kahjunõuete esitamiseks.

Kehvasti reguleeritud suhetes võib kannataja olla ka konkreetne autor. Seda näiteks praktikas üsna sagedasti kasutatud ärimudeli puhul, kus ühine äri luuakse põhimõttel, et osa partneritest paneb ühisesse ärisse oma uudse toote, tehnoloogia või muu loometöö, teine osa partneritest aga kohustub panustama oma sidemetega tootmises või turustamises. Kui selline äri ei hakka viletsa turundustegevuse või teiste partnerite vähese panustamise tõttu tööle ja innovatiivse toote potentsiaal jääb kasutamata, siis mis saab andekast leiutajast?

Kui toote autor on intellektuaalse omandi õigused ilma lisakokkulepete ja eriregulatsioonideta ühingule üle andnud, siis kuuluvad õigused paraku ühingule. Ühingu nõusolekuta autor oma lahenduste ja ideega ära astuda ja uut äri alustada ei saa.

Kõiki eeltoodud halbu stsenaariume saavad äripartnerid ennetada piisavalt selgete kokkulepetega. Need võib fikseerida eraldi lepingus, samuti on praktikas tavaline intellektuaalomandi kokkulepete kajastamine aktsionäride või osanike lepingus, mille pooleks võetakse ka ühing ise.

Lepinguga saab reguleerida, millised toote või teenusega seotud intellektuaalomandi õigused ja millises mahus antakse üle ühingule, kas ja millal võib osanik või aktsionär loodud lahendusi kasutada iseseisvalt, kas ja millistel juhtudel liiguvad õigused autorile tagasi, mis saab juhul, kui ühingu tegevus lõpetatakse jne.

VANDEADVOKAAT AIN ALVIN ANDIS DELFI MAJANDUSELE INTERVJUU

ARPAB — Mon, 20 Feb 2012 08:24:16 +0000

300eurose nõudega kohtusse pöördumise juhul tuleb riigilõivuseaduse kohaselt tasuda riigilõivu summas 63,91 eurot. Teadmata kõikide Eestis tegutsevate advokaatide tasumäärasid võib siiski eeldada, et menetluskulud kokku ületavad kõne all oleva nõude summat, ütles Alvin, Rödl & Partner advokaadibüroo vanempartner Ain Alvin Delfi lugejate küsimustele vastates.
Kas töövõimetul inimesel on mingeid lisasoodustusi kohtusse minekul? Soodsamad tasud, lõivud, õigus riigipoolsele advokaadile jne? Invaliidsuspension on 216 eurot kuus. Kuidas kasutada võimalikke soodustusi?

Isiku töövõimetus ei ole kohtusse pöördumisel nö soodustuste aluseks. Küll aga on riigilõivuseaduses sätestatud hulk nõudeid, millelt ei tule riigilõivu tasuda (§ 19 ja järgnevad).
Riigi õigusabi seaduse alusel on isikul, kes oma majandusliku seisundi tõttu ei suuda õigusabi vajamise ajal tasuda asjatundliku õigusteenuse eest või suudab seda teha üksnes osaliselt või osamaksetena või kelle majanduslik seisund ei võimalda pärast õigusteenuse eest tasumist lihtsat toimetulekut, saada riigi õigusabi (riigi õigusabi seaduse § 6 lg 1).

Samuti on võimalik taotleda kohtult menetlusabi menetluskulude kandmiseks (tsiviilkohtumenetluse seadustik § 180 ja järgnevad). Näiteks saab kohtult taotleda riigilõivu tasumisest vabastamist, kui isik ise ei suuda riigilõivu tasuda või suudab seda teha üksnes osaliselt ja võib eeldada, et menetlus on edukas. Nii riigi õigusabi kui ka menetlusabi saamiseks tuleb esitada kohtule taotlus.

Poeg ja minia võtsid minu käendusel pangast laenu maja ehituseks. Käenduse andsin ainult ja ainult maja ehitamiseks. Nüüd selgus, et pank on sama käenduse alusel andnud raha nii tarbimislaenuks kui ka minia firmadele. Maja aga polegi valmis ehitatud.
Kas pangal oli õigus nii talitada, seda enam, et nüüd nõuab pank minult seda raha, mis tähendab seda, et mina jään ilma oma kodust, mis läheb sundmüüki. Kas sellist käenduslepingut on võimalik tunnistada õigustühiseks ja palju see maksma läheb? Olen invaliidsuspensionär ja mingeid säästusid enam ei oma.

Ilma konkreetset käenduslepingut nägemata on keerukas esitatud küsimusele üheselt vastata. Eeldades, et käendusleping oli tõesti sõlmitud vaid ühe konkreetse kohustuse tagamiseks (laen maja ehitamiseks), ei saa selle sama lepingu alusel teilt teiste kohustuste (tarbimislaen ja laen juriidilisele isikule) täitmist nõuda.

Tõenäoliselt ei ole kirjeldatud situatsioonis esimesena põhjust käenduslepingu tühisust tuvastada. Küll aga tuleks kaaluda sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamist, kui pank õigusliku aluseta vara realiseerima asub.
Kuivõrd konkreetse kaasuse asjaolud ning materjalide hulk ja menetluse käik ei ole teada, siis ei ole siinkohal võimalik öelda, kui palju konkreetne teenus lõppkokkuvõttes maksab.

Kas on alust eeldada, et advokaat soovitab kohtusse mitte pöörduda? Mille pealt te siis teenima hakkate?

Kindlasti on kaasuseid, mille puhul advokaat avaldab seisukoha, et kohtusse avalduse või kaebusega pöördumine ei ole tõenäoliselt kuigi edukas. Lõplik otsus, kas kohtusse pöörduda või mitte, on siiski kliendi teha.

Kas elukaaslasel on lahku minnes õigus ka kooselu ajal soetatud n-ö ühisvarale?

Vastavalt perekonnaseadusele (§ 25 ja järgnevad) kohaldub ühisvara regulatsioon vaid abielulisele kooselule. Küll aga võib elukaaslasel olla teise elukaaslase vastu kaasomandist tulenev nõue (asjaõigusseadus § 71 ja järgnevad). Juhul, kui kaasomandit poolte kokkuleppel jagada ei suudeta võib kaasomandi jagamiseks pöörduda kohtusse.

Käimas on üks vaidlus 300 euro üle. Tegemist on augustis tasutud ettemaksuga teenuse saamiseks. Teenus jäi saamata, kuna teenuse pakkuja ei saanud oma ülesandega hakkama. Kas sel juhul on mõtet kohtusse pöörduda või osutavad menetluskulud (riigilõivud, advokaadid) algsest summast kordades suuremaks?

Selliste väikeste nõuete puhul soovitan kasutada maksekäsu kiirmenetluse võimalusi (tsiviilkohtumenetluse seadustik § 481 ja järgnevad). Maksekäsu kiirmenetluse avaldust on võimalik internetis ise täita, vastavad juhised leiab justiitsministeeriumi kodulehelt.

Kaitsepolitsei on ühte endist riigiametnikku esitlenud algatatud kriminaalasja eelmenetluse andmete alusel oma aastaraamatus kui korrumptanti, ehk nagu oma töövõitu, ometi on hilisem kohtuotsus olnud riigiametniku suhtes täielikult õigeksmõistev. Kas peate õigeks sellist kaitsepolitsei poolt tehtud tegu?

Teadmata konkreetse kaasuse asjaolusid on siinkohal keeruline kirjeldatud situatsioonile hinnangut anda. Küll aga tuleb märkida, et Eestis kehtib süütuse presumptsioon, so kedagi ei tohi käsitada kuriteos süüdi olevana enne, kui tema kohta on jõustunud süüdimõistev kohtuotsus (põhiseaduse § 22 lg 1).

Kui suure summaga tuleb keskmiselt arvestada, kui palgata teie büroost advokaat end kohtus esindama. Palju maksab maksavad tänapäeval advokaadi teenused?

Advokaatide tasumäärad on erinevates büroodes ning Eesti piirkondades erinevad. Kuna eeldatav õigusabikulu sõltub kaasuse asjaoludest, materjali hulgast ning eeldatava menetluse käigust, siis ei ole siinkohal võimalik anda konkreetset vastust sellele, milliseks advokaaditasu kujuneda võib.

Naine töötab eduka ettevõtja kodus koduhooldajana. Algselt lepiti suuliselt kokku, et tasu on netotunnitasu. Koduhooldaja esitab koduomanikule iga järgmise kuu alguses tööaja tabeli ja kirjelduse tehtud tööde kohta. Koduomanikust ettevõtja arvutab töötatud aja alusel töötasu ja maksab summa ümbrikus sularahas. Makse pole kumbki pool tasunud. Koduhooldaja töötab teadmises, et tasu on netotunnitasu ja maksud maksab koduomanik.

Kui nüüd maksuamet tunneb maksude maksmise kohta huvi, kas advokaadina kaitseksite naisest koduhooldajat või edukast ettevõtjast koduomanikku? Kes ja kui palju peab antud info alusel riigimakse maksma? Kas teil on viiteid sellise sisuga kohtulahenditele?

Advokaat peab esindama oma klienti, seega juhul, kui kliendiks on koduhooldaja tuleb esindada tema huve ja kui koduomanik, siis viimase huve. Millises summas tuleb makse maksta ei ole käesoleval juhul võimalik öelda, kuna puuduvad algandmed.

Kes peaks makse maksma sõltub sellest, milline lepinguline suhe poolte vahel on. Eeldades, et koduomanik on tööandja, peab viimane maksud kinni pidama. Riigi ees vastutavad nii koduhooldaja kui ka koduomanik maksude maksmisega seonduvalt solidaarselt. Maksuvaidlustes on tehtud väga hulgaliselt kohtulahendeid. Näiteks Riigikohtu poolt tehtud lahenditega on võimalik tutvuda Riigikohtu kodulehel www.nc.ee, kus märksõnastikust on lihtsalt leitavad huvitavat valdkonda puudutavad kohtulahendid teemade kaupa.

Kuidas saada lahti riigi määratud advokaadist, kui viimane on nii klienti kui ka kohust petnud?

Vastavalt riigi õigusabi seaduse § 20 lg-le 3/1 võib isik esitada kohtule taotluse kõrvaldada advokaat riigi õigusabi osutamisest, kui advokaat on end näidanud asjatundmatuna või hooletuna. Kohus võib advokaadi õigusabi osutamisest kõrvaldada ka omal algatusel.

Pankrotihaldur otsustas müüa pankrotis ettevõtte varad mitte tervikvarana, vaid enda äranägemisel lahusvarana eraldi. Esmalt müüs ta ära ettevõttele kuulunud kinnistud. Nüüd on tekkinud olukord, kus ligi 4/5 ettevõtte varast jääbki müümata, kuna tegu on immateriaalse varaga (arenduskuludega ja projektdokumentatsiooniga), mis ilma kinnistuteta ei oma enam mitte mingit väärtust ja mida ei ole enam võimalik realiseerida avalikul enampakkumisel, kuna see vara saab huvi pakkuda ainult uuele kinnistuteomanikule.
Milline on siin pankrotihalduri vastutus kreeditoridele ja investoritele tekitatud kahju osas?

Vastavalt pankrotiseaduse § 63 lg-le 1 peab pankrotihaldur, kes on oma kohustuse rikkumisega tekitanud süüliselt kahju võlausaldajale või isikule, kes võib nõuda massikohustuse täitmist, selle hüvitama. Selleks, et pankrotihalduril tekiks võlausaldajate ees kahju hüvitamise kohustus peab haldur olema oma seadusest tulenevaid kohustusi, nagu näiteks seadusliku, kiire ja majanduslikult otstarbeka pankrotimenetluse tagamine, rikkunud süüliselt.

Süü vormideks on hooletus, raske hooletus ja tahtlus. Nõude esitamisel peavad võlausaldajad tõendama, et neile on halduri süülise tegutsemise tulemina tekkinud kahju ja seejuures ära näitama kahju ulatuse..

Mina üürisin Tallinnas korterit. Sisse kolides sai suuliselt kokku lepitud, kuidas ja kellele maksan kommunaalkulusid (haldusfirmale, kes seda korterit haldas). Sel hetkel oli omanikul veel otsekorraldus, iga kuu läksid maksed tema pangaarvelt otse maha, aga ta lubas selle kohe lõpetada.

Umbes kuue kuu möödudes teatas,et temalt on siiski iga kuu otsekorraldusega kommunaalkulud maha võetud ja mina pean need talle kinni maksma (kuigi olen iga kuu ka haldusfirmale maksnud, nii et siis maksaksin topelt). Asi läks päris inetuks, omanik tuli korduvalt luba küsimata mind korterisse ähvardama (st. isegi ei koputanud ja sisenes oma võtmega ning järsku oli mul keset tuba, kui ma ei olnud ehk sobivalt riideski). Seda tean, et kui korter on üüritud, et tohi omanik seal sees niisama käia ja peab käituma arvestusega et see on minu isiklik kodu.

Kolisin sealt korterist nüüd välja, aga muidugi pole ta nõus maksma mulle tagatisraha, sest väidab, et olen talle kõik kommunaalkulud võlgu (ta saaks neid haldusfirmast ka tagasi taotleda või ettemaksuks jätta, aga talle nii ei sobi).
Ma ei tea tõesti, kas pöörduda selle pärast kohtu poole. Tõestada ei saaks ma vist midagi, näiteks neid korteriskäimisi või seda, mida suuliselt kokku leppisime.
Kohtuskäimine läheks ilmselt kulukamaks kui üks odavamapoolse üürikorteri tagatisraha?

Juhul, kui rahaline nõue on väike, siis tasub mõelda maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamise peale korteri omaniku vastu. Maksekäsu kiirmenetluse avalduse saab täita elektrooniliselt E-toimikus. Täpsemat lisateavet selle kohta saab justiitsministeeriumi kodulehelt.
Samas võib kaaluda ka haldusfirmale kirjaliku nõude esitamist enamtasutud summa tagasi saamiseks juhul, kui korteri omanik ise ei soovi haldusfirmalt raha tagasi küsida.
Märkusena tuleb lisada, et enne nõuete esitamist tuleb analüüsida seda, kas nõuded ei ole juba aegunud, mida esitatud andmetest lähtuvalt ei ole siinkohal aga võimalik teha.

Miks seadusandja koguaeg treib hägusalt mõistetavaid seadusakte. Mõistlikus, kirjalikku taasesitamine, õigustatud ootus jne. Ükski tavainimene ei saa neist lausetest inimese moodi aru.

Õigusaktide tekstid võivad esmapilgul tunduda mõnevõrra keerukana, kuid huvi korral leiab tänapäeval internetist palju materjali, mis õigusaktide lugemist ehk lihtsustab. Lisaks eelnevale on Eestis algatatud mitmeid tasuta õigusabi pakkuvaid projekte, mille kohta saab teavet erinevate kohalike omavalitsuste kodulehtedelt.

Ennekõike tuleb aga märkida, et õigusaktides püütakse ühes normis reguleerida võimalikult palju elulisi situatsioone ja seetõttu peab ka normi teksti tihti olema väga abstraktne. Kahjuks ei ole mõeldav olukord, kus õigusaktis kirjeldatakse väga mitmeid konkreetseid olukordi ja seega tuleb õigusaktides kasutada mõisteid, mis on asjakohased ning arusaadavad võimalikult paljudele isikutele samaaegselt.

Miks on Eesti kohtusüsteemis õigusemõistmine üles ehitatud väga palju “ridade vahelt loetavatele” asjadele. Näiteks, võla väljanõudmise protseduur on tehtud enne kohut oma protsesside osas raketiteaduseks. Kui kas või vääratad pisiasjas, kaotad õiguse võlga tagasi saada (jääd kohtus kaotajaks), ükskõik milline asjaajamine selles vallas nõuab raketiteadust ja väga kalleid advokaate.

Konkreetsed protseduurireeglid nõuete esitamiseks teenivad ennekõike isikutevahelistes suhetes võimalikult kiirelt õigusrahu saavutamise eesmärki. Kuigi isiku vastu rahalise nõude esitamine võib teatud juhtudel osutuda detailiderohkeks protsessiks, tuleb siinkohal meeles pidada, et sama regulatsioon kaitseb ka küsimuse esitajat ootamatute ning alusetute nõuete eest.

Miks tahetakse Eestis iga hinna eest ameerikalikku kohtusüsteemi üles ehitada Kohtupidamine peaks olema selge ja arusaadav, selline on tüüpne euroopa kohtumõistmine (va. Inglismaa), Eestis püütakse rakendada nui neljaks USA võistlevat kohtuprotsessi, mis on üks kavaldamine, manipuleerimine ja väljendusoskusega vastase auti ajamine. See teeb kohtupidamise väga kalliks ja annab eelise rahakale kliendile, kes jaksab rohkem maksta.
Kohtupidamise eesmärk ei peaks olema ülikeeruline täpsuse tagaajamine, vaid põhiõiguste enam-vähem õige ja õiglane teostamine.
Isegi ministrid on tunnistanud, et eesti kohtupidamine on sedavõrd keerukas, et Eestis pole ühtegi piisavalt haritud kohtunikku, kes asja jagaks. Mis me räägime tavainimestest.

Võistlev kohtumenetlus on kindlasti osa demokraatliku riigi korrast. Enamikes Euroopa riikides on võistlev kohtumenetluse süsteem ning Eesti ei saa demokraatliku riigina valida teistsugust suunda.

Näiteks kriminaalmenetluses ei saa eeldada, et kohus tegutseb süüdistajat abistavalt, sellisel juhul ei oleks tõenäoliselt mitte ühelgi süüdistataval võimalust oma positsiooni edukalt kaitsta. Seda aga, et kõik süüdistatavad on ka tegelikult õigusvastase teo toimepanemises süüdi, ei saa mitte ühelgi juhul eeldada.

Kas riik ei võiks vähevarakatele inimestele osutada tasuta advokaadi teenust?

Eestis on olemas toimiv riigi õigusabi süsteem. Juhul, kui isikul ei ole oma majandusliku seisundi tõttu õigusabi vajamise ajal võimalik tasuda asjatundliku õigusteenuse eest või on isik suuteline seda tegema üksnes osaliselt või osamaksetena või isiku majanduslik seisund ei võimalda pärast õigusteenuse eest tasumist lihtsat toimetulekut, saab isik taotleda riigilt õigusabi, esitades selleks kohtusse taotluse.

Riigihangete vaidlustamise puhul tuleb maksta riigilõivu ja see sõltub vaidlustatava summa suurusest. Kui aga tegemist on raamlepingu hankega, kuidas on lood siis? Nimelt ei garanteeri raamleping ju selle partnerile ühest küljest ühtegi senti; iga konkreetse väiksema hanke peale hakkab võistlema mitu firmat, raamlepingu rahaline maht võib kokku olla aga tohutult suur (ja lõiv suur).

Ja kas tänasel päeval saab riigihangete ametiga vaieldes ja võites ka advokaadi kulud tagasi küsida või on see võimalus endiselt vaid kohtutega vaidlemise puhul?

Riigilõivuseadus kehtestab vaidlustuse esitamisel tasumisele kuuluva riigilõivu kahes summas (riigilõivuseaduse § 242 lg 1) ning kahju hüvitamise nõude esitamise juhul tuleb riigilõivu tasuda protsendina nõudelt (riigilõivuseaduse § 57 lg 14), mis on siiski piiratud summaga, mis tuleks tasuda sama suure hagihinnaga hagi esitamisel tsiviilkohtumenetluses. Kuna andmed raamlepingu kohta antud juhul puuduvad, siis on siinkohal keerukas ühest vastust anda.

Siiski, vastavalt riigihangete seaduses esitatud definitsioonile peaks ka raamleping sisaldama tehingu hinda. Seega peaks olema selle alusel võimalik arvestada tasumisele kuuluvat riigilõivu.

Juhul, kui riigilõiv on ebaproportsionaalselt suur võib kaaluda kohtule põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamise taotluse esitamist seonduvalt riigilõivu summaga. Kehtiva riigihangete seaduse kohaselt lahendab kohtuvälise organina vaidlustusi vaidlustuskomisjon, mis asub Rahandusministeeriumi juures. Õigusabikulude hüvitamist riigihangete seadus otseselt ette ei näe

Kas see ei ole mitte vastuolus võrdse kohtlemise printsiibiga, et vaesel inimesel, kel pole raha advokaati palgata ega oskust ise hagiavaldust koostada, jäävad oma õigused kaitsmata?

Kirjeldatud situatsioon ei viita iseenesest võrdse kohtlemise printsiibi rikkumisele. Küll aga tuleb siinkohal korrata, et Eestis on võimalusi taotleda riigilt õigusabi ning ühegi isiku õigused ei peaks jääma rahaliste vahendite puudumise tõttu kaitsmata.

ÄRIPÄEVA ONLINE´S ILMUS ARTIKKEL: ÜÜRNIKU RISKID ÜÜRIPINNA OMANIKU VAHETUMISE KORRAL. AUTOR: JAKO LAANEMÄGI

ARPAB — Mon, 13 Feb 2012 13:03:25 +0000

Sageli ei mõelda üürilepingut sõlmides oma õiguste ja kohustuste selgele sõnastamisele ning sellest tulenevatele riskidele. Probleemiks saab see siis, kui tekib vaidlus.

Vaidluse võib põhjustada näiteks üüripinna võõrandamine, mille tagajärjel vahetub üürileandja. Enamasti ei tea uus üürileandja üürniku ja endise üürileandja vahelist praktikat ning lähtub oma õigusi ja kohustusi täites lepingust ja seadusest, võtmata seejuures arvesse pooltevahelist eelnevat kokkulepet.

Seega on tõenäoline olukord, kus uuel üürileandjal on pinnaga hoopis muud plaanid, näiteks võib ta soovida üürilepingu seaduses toodud alusele tuginedes lõpetada.

Üürilepingu lõpetamine üüripinna omaniku vahetumisel
Kui üüritud asi läheb võõrandamise tõttu üle uuele üürileandjale, võib uus omanik öelda lepingu üles 3 kuu jooksul. Kinnisasja, elu- või äriruumi puhul tuleb lepingu ülesütlemisest ette teatada vähemalt 3 kuud alates omanikuks saamisest.

Erinõudena on seadusandja ette näinud, et elu- või äriruumi üürilepingu võib omandaja sel põhjusel üles öelda üksnes juhul, kui vajab üüritud ruumi tungivalt ise. Seega on peetud vajalikuks eraldi kaitsta elu- ja äriruumi üürnikku ning piiratud uue üürileandja võimalust üürileping üles öelda.

Mis on elu- või äriruum?
Eluruum on elamu või korter, mis on kasutatav alaliseks elamiseks. Äriruum on majandus- või kutsetegevuses kasutatav ruum. Lähtudes erialakirjandusest on elu- ja äriruumide kohta käivate erinormide eesmärk kaitsta neid isikuid, kes kasutavad konkreetset ruumi vastavalt siis kodu või majandustegevuse kohana, ning välistada erilise kaitse andmine neile üürnikele, kellele see kaitse mõeldud ei ole.

Elu- ja äriruumide üürimise kohta sätestatut ei kohaldata:
- majutusettevõtte ruumide ning puhkamiseks mõeldud ruumide üürilepingutele tähtajaga mitte üle 3 kuu, samuti muude ruumide ajutiseks kasutamiseks sõlmitud üürilepingutele;
- üürilepingutele, mille eesmärk on ruumide allkasutusse andmine tulunduslikul eesmärgil. Seega kui üürnik annab ruume üürilepingu kohaselt allkasutusse tulunduslikul eesmärgil (näiteks hotelli tegevus – s.o ruumide edasiüürimine), siis ei ole tegemist äriruumide üürilepinguga vaid tavalise üürilepinguga, millele ei laiene elu- või äriruumide üürilepingute kaitse erinormid;
- üürilepingutele, mille esemeks on eluruum, mis on osa üürileandja enda poolt kasutatavatest eluruumidest, mille üürileandja on suuremas osas sisustanud;
- üürilepingutele, mille esemeks on eluruum, mille riik, kohaliku omavalitsuse üksus või muu avalik-õiguslik juriidiline isik on oma seadusest tulenevate ülesannete täitmiseks andnud üürile eluruumi hädasti vajavatele isikutele või haridust omandavatele isikutele, kui üürnikule teatati lepingu sõlmimisel ruumi sihtotstarbest.

Soovitus üürnikele riskide maandamiseks
Lähtuvalt eeltoodust ei ole harvad olukorrad, kus isik arvab, et tal on elu- või äriruumi erisättest tulenevalt täiendav kaitse, kuid nimetatud erandite tõttu see tegelikult talle ei laiene.

Kui nimetatud kaitse üürnikule ei laiene või see ei rahulda üürniku kaitsevajadusi, saab ta oma õiguste ja kohustuste kaitseks ning nende säilimiseks nõuda üürilepingu kohta märke tegemist kinnistusraamatusse.

Märge tagab, et kinnisasja iga uus omanik peab lubama üürnikul kinnisasja vastavalt üürilepingule kasutada ning uuel omanikul ei ole õigust üürilepingut tungiva omavajaduse tõttu üles öelda. Seega on seadusandja pidanud vajalikuks välistada ka üürilepingu lõpetamist seaduse kohaselt isegi siis, kui tungiv omavajadus tõepoolest esineb.

Samas tuleb meeles pidada, et märge kinnistusraamatus ei välista üürilepingu ülesütlemist lepingurikkumise tõttu.

ALVIN RÖDL & PARTNER ADVOKAADIBÜROO TÄHISTAB OMA 20. TEGUTSEMISAASTAT

ARPAB — Mon, 30 Jan 2012 12:28:42 +0000

Alvin Rödl & Partner Advokaadibüroo tähistab täna oma 20. tegutsemisaastat. Büroo alustas oma tööd õigusbüroona 1991. aastal, olles toona üks esimesi õigusnõustamisega tegelevaid büroosid Eestis.

„Meil on heameel, et oleme tänaseks suutnud 20 aastat büroona Eestis aktiivselt tegutseda – oleme kasvanud ja arenenud koos taasiseseisvunud Eesti Vabariigiga ning saanud osa Eesti õigusruumi kujunemisprotsessidest,“ kommenteeris Alvin Rödl & Partner Advokaadibüroo vanempartner Ain Alvin.

Alvin Rödl & Partner Advokaadibüroo partner Toomas Tamme sõnul osutusid viimased aastad ettevõttele äärmiselt edukaks ja tegusaks. „Usun, et ettevõtte edu pandiks on olnud pikaajaliste koostöösuhete hoidmine klientide kui ka kolleegidega.

Kolm aastat peale asutamist kujundas vandeadvokaat Helgi Alvin õigusbüroo ümber advokaadibürooks. 1997. aastast asus bürood juhtima vandeadvokaat Ain Alvin, tehes seda alates 2001. aastast koos vandeadvokaat Toomas Tammega.

Täna töötab büroos 20 advokaati ja juristi, kes nõustavad kliente kõigis peamistes äriõiguse valdkondades. Alates 2005. aastast kasutab Alvin Rödl & Partner Advokaadibüroo oma teenuste osutamisel kauaaegse koostööpartneri Rödl & Partner kaubamärki. Rödl & Partner kaubamärgi all tehakse koostööd advokaatide, audiitorite ja maksukonsultantidega 39 Euroopa, Aasia ja Ameerika riigis.

LISAINFORMATSIOON:

Ain Alvin

e-post: ain.alvin@roedl.ee

Alvin Rödl & Partner Advokaadibüroo vanempartner

tel. +372 611 0810

KOOLITUS: “MAKSUDEST JUHATUSE LIIKMETE JA OMANIKE VAATEVINKLIST” LOEB VANDEADVOKAAT RAIT KAARMA

ARPAB — Wed, 11 Jan 2012 11:02:24 +0000

Täpsem info ja registreerimine alloleval aadressil.

http://www.konfera.ee/index.php?id=4&e=108

AJAKIRJAS JURIDICA ILMUS ARTIKKEL: VÕRDSE TASUSTAMISE PRINTSIIP JA KAUDNE DISKRIMINEERIMINE EUROOPA KOHTU PRAKTIKAS: AUTOR REESA PAATSI

ARPAB — Mon, 02 Jan 2012 13:31:08 +0000

Eesti ajakirjanduses avaldatakse üha enam artikleid eri soost isikute võrdse tasustamise kohta. Artiklite pealkirjad nagu „Eestis on kogu euroliidu suurim sooline palgalõhe“^*1 ja „Osa soolise palgalõhe põhjuseid viitavad diskrimineerimisele“^*2 ning meeste ja naiste ebavõrdsele tasustamisele tähelepanu juhtimiseks korraldatud pikett ^*3 viitavad selgelt teema aktuaalsusele tänases Eestis. Ka Euroopa Liidus üldisemalt on meeste ja naiste tasustamise võrdsus endiselt uudisekünnist ületav teema. Seda vaatamata sellele, et Euroopa Liidus on võrdse tasustamise printsiip kehtinud enam kui 50 aastat.

Võrdse tasustamise printsiip kehtestati esmakordselt Euroopa Majandusühenduse (EMÜ) asutamislepingu ^*4 (edaspidi Rooma leping) artiklis 119. Artikli 119 kohaselt järgib iga liikmesriik esimese etapi jooksul, s.o 1. jaanuarini 1962, ja rakendab seejärel ka edaspidi põhimõtet, et mehed ja naised peaksid saama võrdse töö eest võrdse tasu. Amsterdami lepinguga muudeti senise artikli 119 sõnastust. Amsterdami lepingu artikli 141 kohaselt ei ole isikutel enam õigust võrdset tasu nõuda mitte pelgalt võrdse töö, vaid ka võrdväärse töö eest. Alates Lissaboni lepingu ^*5 jõustumisest on võrdse tasustamise printsiip kehtestatud Euroopa Liidu toimimise lepingu^*6 (ELTL) artiklis 157. Sekundaarõiguse tasandil on võrdse tasustamise printsiibiga seoses ennekõike olulised kaks direktiivi: esiteks Euroopa Ühenduste Nõukogu 10. veebruari 1975. a direktiiv 75/117/EMÜ meeste ja naiste võrdse tasustamise põhimõtte kohaldamisega seotud õigusaktide ühtlustamise kohta liikmesriikides ^*7, mis on praeguseks tunnistatud kehtetuks, ja teiseks Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. juuli 2006. a direktiiv 2006/54/EÜ meeste ja naiste võrdsete võimaluste ja võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamise kohta tööhõive ja elukutse küsimustes (uuestisõnas-
tamine). ^*8

Euroopa Kohus on andnud oma lahenditega märkimisväärse panuse võrdse tasustamise printsiibi sisustamisse. Rooma lepingu artikli 119 tõlgendamisel on teedrajava tähtsusega kolm Gabrielle Defrenne’iga seotud kohtuasja. ^*9 Kohtuasjas Gabrielle Defrenne vs. Société anonyme belge de navigation aérienne Sabena (edaspidi Defrenne II) leidis Euroopa Kohus, et Rooma lepingu artiklis 119 kehtestatud võrdse tasustamise printsiip on ühenduse aluspõhimõte ning isikud võivad riigisisestes kohtutes nõuete esitamisel tugineda Rooma lepingu artiklile 119 juhul, kui samas asutuses või töökohal^*10, avalikus või erasektoris, ei ole tasustamine võrdse tasustamise printsiibiga kooskõlas. ^*11

Paljusid meeste ja naiste tasustamise erinevuse põhjuseid ei suudeta täna selgitada. Osaliselt on aga sooline palgalõhe kogu Euroopas diskrimineerimise tulem. Diskrimineerimisel on erinevaid vorme. Käesolev artikkel käsitleb seda, kuidas tuvastada kaudset soolist diskrimineerimist Euroopa Kohtu praktikas kujunenud kolmeastmelise skeemi alusel^*12 ning kuidas on nimetatud skeemi eri astmeid kohtupraktikas sisustatud. Esitatud analüüsis on kaudse diskrimineerimise tuvastamine seotud võrdse tasustamise printsiibiga.

Remargina tuleb lisada, et kuigi Eesti Vabariigis puudub kohtupraktika, kus oleks lahendatud võrdse tasustamise printsiibiga seotud kaudse diskrimineerimise kaasuseid, ei saa asuda seisukohale, et asjakohaseid küsimusi ei ole tarvis analüüsida. Euroopa Kohtu praktika uurimine annab head alused tulevikus Eesti Vabariigis võimalike sarnaste kaasuste lahendamiseks.

1. Tasu mõiste võrdse tasustamise printsiibi mõttes

Võrdse tasustamise printsiibi keskseteks mõisteteks on „töötaja“, „sama ja võrdväärne töö“ ning „tasu“. Euroopa Kohtu praktikast leiab suuniseid kõigi nimetatud mõistete sisustamiseks.^*13 Enim vaidlusi on siiski tekitanud tasu mõiste. Selle mõiste definitsioon ei ole aluslepingutes aastakümnetega muutunud. ELTL artikli 157 kohaselt on tasu harilik põhi- või miinimumpalk või mõni muu tasumoodus, kas rahas või loonusena, mida töötaja tööandjalt oma töö eest otseselt või kaudselt saab. Esmapilgul ehk lihtsalt sisustatav, on tasu mõiste aastate jooksul olnud kümnete Euroopa Kohtus menetletud kohtuasjade vaidlusesemeks. Seega on enne kaudse diskrimineerimise tuvastamise skeemi juurde suundumist asjakohane tähelepanu pöörata kõne all oleva mõiste sisustamisega seonduvale kohtupraktikale.

Võrdse tasustamise printsiibiga seoses peab hüve, mida võib pidada tasuks, tulenema töösuhtest. Samas ei piira võrdse tasustamise printsiip tasu selliselt, et tegemist peaks olema hüvega otseselt tehtud töö eest. Tasuks on igasugune hüve, mida tööandja töötajale töösuhtes annab. Tasuks võib olla ametiauto, tervise- või muu kindlustus ning töölähetusega kaasnevate kulude hüvitamine. ^*14 Euroopa Kohtu praktikas on tasuks peetud ka tasu ületunnitöö eest ^*15 ja nn koduigatsustasu, mida makstakse töötajatele, kes peavad tööd tegema koduriigist eemal.^*16 Vaieldamatult on tasuks töötasu tehtud töö eest.

Kaasuse Eileen Garland vs. British Rail Engineering Limited^*17 asjaolude kohaselt andis British Rail Engineering Limited töölepingu kestel ja pärast töölepingu lõppemist meestöötajatele, nende naistele ja ülalpeetavatele lastele sõidusoodustusi. Need sõidusoodustused ei laienenud aga naistöötajate abikaasadele ega nende ülalpeetavatele lastele. Eileen Garland leidis, et tööandja on rikkunud võrdse tasustamise printsiipi. Euroopa Kohus nõustus Eileen Garlandi seisukohaga ning leidis, et tasu Rooma lepingu artikli 119 mõttes on ka tööandja poolt endistele töötajatele antav sõidusoodustus. Kõne all olev kaasus on märkimisväärne, sest Euroopa Kohus leidis, et Rooma lepingu artikli 119 mõttes ei oma tähtsust see, et soodustused ei ole antud töösuhte kestel. Nimetatud soodustuste kuulumist Rooma lepingu artikli 119 alla ei piira Euroopa Kohtu hinnangul isegi asjaolu, et tööandjal ei olnud lepingust tulenevat kohustust endistele töötajatele soodustusi teha.

Euroopa Kohus on võrdse tasustamise printsiibiga seonduvate asjade lahendamisel leidnud, et tasu on ka kompensatsioon, mida töötajale makstakse töölepingu lõpetamisel ^*18, ja hüvitis, mida töötajal on õigus saada töötasu vähenemise kompenseerimiseks olukorras, kus töötaja on osalenud töötajate esindajana tegutsemiseks vajalikul koolitusel. Euroopa Kohtu hinnangul ei väära nimetatud hüvitiste kuulumist Rooma lepingu artikli 119 alla see, et tegemist ei ole töölepingust tuleneva kohustusega.^*19 Euroopa Kohus on muuhulgas asunud seisukohale, et Rooma lepingu artikli 119 mõttes on tasu ka jõulupreemia ja seda isegi juhul, kui preemia on makstud vabatahtlikult ning stiimulina edasiseks tööks.^*20

Vahest kõige problemaatilisemaks võib pidada tasu ja sotsiaalkindlustushüvitiste eristamist. Võrdse tasustamise printsiip kohaldub juhul, kui tööandja juures on kokkuleppe alusel loodud pensioniskeem.^*21 Võrdse tasustamise printsiibiga ei ole hõlmatud kohustuslikud sotsiaalkindlustused, millesse sissemaksete tegemise peamiseks aluseks ei ole töösuhe. ^*22

Kohtuasjas Susan Jane Worringham ja Margaret Humphreys vs. Lloyds Bank Limited ^*23 Euroopa Kohtu avaldatud seisukohtadele tuginedes tuleb lisada, et mingi hüve võib olla tasu ka juhul, kui töötaja seda reaalselt enda kätte ei saa (nt makse pensionifondi). Euroopa Kohus on tasu mõiste sisustamisel läinud veel sedavõrd kaugele, et kohtuasjas Bilka^*24leiti, et Rooma lepingu artikkel 119 ei hõlma mitte ainult õigust saada tööandjapensionit ^*25, vaid ka õigust olla tööandja pensionisüsteemi osaline.

2. Kaudse soolise diskrimineerimise mõiste

Sissejuhatusena tuleb märkida, et diskrimineerimine on põhjendamata kahjulik või ebasoodus kohtlemine.^*26 Euroopa Kohus on diskrimineerimise mõistet sisustanud näiteks kohtuasjas Rieser Internationale Transporte GmbH vs. Autobahnen- und Schnellstraßen-Finanzierungs-AG (Asfinag) .^*27 Euroopa Kohus asus nimetatud kohtuasjas seisukohale, et diskrimineerimisega on tegemist juhul, kui eri reegleid kohaldatakse võrreldavates situatsioonides või sama reeglit kohaldatakse võrreldamatutes situatsioonides. Isikute võrdõiguslikkuse teema raames on Euroopa Kohtu praktika seni olnud peamiselt seotud diskrimineerimisega, kus võrreldavates situatsioonides on kohaldatud eri reegleid. ^*28

Direktiivis 2006/54/EÜ on erinevalt direktiivist 75/117/EMÜ sätestatud eraldi mõistetena otsene ja kaudne diskrimineerimine. Direktiivi 2006/54/EÜ artikli 2 lõike 1 punkt b defineerib kaudse soolise diskrimineerimise mõiste järgmiselt: „Kui väliselt neutraalne säte, kriteerium või tava seab ühest soost isikud võrreldes teisest soost isikutega ebasoodsamasse olukorda, välja arvatud juhul, kui kõnealusel sättel, kriteeriumil või taval on objektiivselt põhjendatav õigustatud eesmärk ning selle eesmärgi saavutamise vahendid on asjakohased ja vajalikud.“ Vaatamata sellele, et direktiiviga 2006/54/EÜ on kehtestatud kaudse soolise diskrimineerimise mõiste, on jätkuvalt selle diskrimineerimise vormi tuvastamine konkreetsetes kaasustes problemaatiline. Seda peamiselt seetõttu, et kaudse soolise diskrimineerimise mõiste on direktiivis sätestatud väga üldiselt. Raske võib olla kahte gruppi eristava kriteeriumi tuvastamine, ebaselge on see, millist hulka isikuid peaks ebavõrdsust tekitav kriteerium mõjutama ning millised argumendid on asjakohased ebavõrdse tasustamise õigustamiseks.

Euroopa Kohus tegi esimese^*29 võrdse tasustamise printsiibi ja kaudse soolise diskrimineerimisega seonduva lahendi 1981. aastal kohtuasjas J. P. Jenkins vs. Kingsgate (Clothing Productions) Ltd^*30 (edaspidi Jenkins). Jenkinsi kaasuse asjaolude kohaselt töötas naistöötaja J. P. Jenkins osalise tööajaga Kingsgate Ltd heaks. J. P. Jenkins esitas avalduse Kingsgate Ltd vastu alusel, et sai 10% väiksemat tunnitasu kui sama tööd täistööajaga tegevad meestöötajad.^*31 Jenkinsi asjas tuvastati, et osalise tööajaga töötajad olid kõik naised peale ühe pensioniealise mehe, kellel erandkorras lubati töötada.

Jenkinsi kaasuses asus Euroopa Kohus seisukohale, et osalise tööajaga töötajatele väiksema tasu maksmine ei kujuta iseenesest soolist diskrimineerimist Rooma lepingu artikli 119 mõttes. Seda tingimusel, et erineva tööaja korral rakendatav tunnitasumäär ei ole seotud töötaja sooga. ^*32 Juhul kui soolist vahetegu tunnitasu puhul ei ole, puudub võrdse tasustamise printsiibi rikkumine, kui osalise tööajaga ja täistööajaga töötavate töötajate erinev tasustamine on seotud faktoritega, mis on objektiivselt põhjendatavad ega ole mingil viisil seotud diskrimineerimisega soo alusel. ^*33

Kaudse diskrimineerimise mõiste muutus oluliselt selgemaks Euroopa Kohtu järgmise otsusega, kus käsitleti võrdse tasustamise printsiipi, s.o Bilka kohtuasjaga. Bilka-Kaufhaus GmbH pakkus oma töötajatele täiendavat tööandjapensionit. Tööandja pensionisüsteemi kohaselt said osalise tööajaga töötajad tööandjapensionit vaid juhul, kui nad olid 20 aasta jooksul töötanud vähemalt 15 aastat täistööajaga. Karin Weber von Hartz töötas Bilka-Kaufhaus GmbH-s alates 1961. aastast kuni 1976. aastani. Kuni 1. oktoobrini 1972 töötas ta täistööajaga. Kuna töötaja ei töötanud täistööajaga 15 aastat, keeldus tööandja talle pensioniskeemi raames pensionit maksmast. Karin Weber von Hartz esitas tööandja vastu avalduse, leides, et tööandja pensioniskeem ja selle tingimused on vastuolus võrdse tasustamise printsiibiga. Avaldaja oli seisukohal, et kõne all olev pensioniskeem asetas naistöötajad ebasoodsasse olukorda võrreldes meestöötajatega, sest naised töötasid osalise tööajaga enamatel juhtudel seepärast, et hoolitseda pere ja laste eest.

Euroopa Kohus asus Bilka asjas seisukohale, et tööandja on rikkunud Rooma lepingu artiklit 119 olukorras, kus tööandja pensioniskeemist on välja arvatud osalise tööajaga töötajad ja selline välistus hõlmab palju suuremat hulka naisi kui mehi, välja arvatud juhul, kui tööandja tõendab, et nimetatud välistus põhineb objektiivselt õigustatud faktoritel, mis ei ole seotud diskrimineerimisega soo alusel.^*34 Esitatud Euroopa Kohtu seisukohta on õiguskirjanduses nimetatud Bilka testiks.^*35 Bilka kohtuasjas lahendas Euroopa Kohus ühtlasi tööandja kavatsuse küsimuse seoses kaudse diskrimineerimisega, märkides, et võrdse tasustamise printsiip laieneb ka mittekavatsetud kaudsele diskrimineerimisele.^*36

Euroopa Kohus kinnitas Bilka asjas kujunenud kaudse diskrimineerimise tuvastamise testi kohtuasjas Ingrid Rinner-Kühn vs. FWW Spezial-Gebäudereinigung GmbH & Co. KG^*37 (edaspidi Rinner-Kühn). Seega ei ole Bilka testi puhul tegemist millegi sellisega, millest oli kohane juhinduda vaid Bilka kaasuse lahendamisel.

Täna kaudse soolise diskrimineerimise tuvastamise aluseks oleval Bilka testil on kolm astet:

a) esiteks tuleb tuvastada väliselt neutraalne säte, kriteerium, tava või tegevus (edaspidi kriteerium), mida kohaldatakse nii meestele kui ka naistele;

b) teiseks tuleb tuvastada, kas kriteerium mõjutab palju suuremat hulka ^*38 ühest soost isikuid;

c) kolmandaks tuleb tuvastada, kas erinevat tasustamist põhjustaval kriteeriumil on objektiivne õigustus, mis ei ole seotud diskrimineerimisega soo alusel.

Kokkuvõtvalt võib märkida, et kaudse soolise diskrimineerimise kontseptsioon seondub situatsioonidega, kus töösuhetes toimuval tegevusel või kasutataval tingimusel, kuigi seda kohaldatakse eri sugudele formaalselt samaselt, on selline efekt, et see välistab enamad ühe soo esindajad võrreldes teise soo esindajatega.^*39 Võrdse tasustamise printsiibiga on vastuolus ka sellise kriteeriumi kohaldamine, mis ei põhine küll isiku sool, kuid põhjustab oluliselt suurema hulga ühe soo esindajate erinevat tasustamist, ning mille kasutamist ei ole võimalik õigustada.^*40

3. Kaudse soolise diskrimineerimise tuvastamine

3.1. Kaudset diskrimineerimist põhjustava väliselt
neutraalse kriteeriumi tuvastamine

Bilka asjas Euroopa Kohtu poolt formuleeritud testi kohaselt tuleb võrdse tasustamise printsiibiga seoses kaudse soolise diskrimineerimise tuvastamise esimesel astmel leida väliselt neutraalne kriteerium, mida kohaldatakse nii meestele kui ka naistele ja mis paneb isikud või grupid erinevasse olukorda, s.t tuvastada võitjate ja kaotajate grupp.^*41

Kaudset soolist diskrimineerimist põhjustavaks neutraalseks kriteeriumiks võib olla isiku vanuse nõue töökohal. Lisaks eelnevale võib selliseks kriteeriumiks olla isiku minimaalse pikkuse nõue.^*42 Jenkinsi kaasusest nähtub, et väliselt neutraalseks kriteeriumiks võib olla osalise ja täistööajaga töötavate töötajate eristamine. Bilka kaasuse alusel saab selliseks kriteeriumiks pidada tööstaaži nõuet.

Kohtuasjas Gisela Rummler vs. Dato-Druck GmbH^*43 tehtud otsuse kohaselt võib väliselt neutraalseks kriteeriumiks olla füüsilise jõu nõue. Euroopa Kohus asus kõne all olevas asjas seisukohale, et direktiiv 117/75/EMÜ ei keela kasutada tööde klassifitseerimise süsteemis töötasu määramise kriteeriumina füüsilise jõu nõuet, kui töö nõuab teatud tasemel füüsilise jõu kasutamist, seni kuni tööde klassifitseerimise süsteem tervikuna võtab arvesse ka teisi kriteeriume, välistades selliselt isikute diskrimineerimise soo alusel. Euroopa Kohus lisas, et kriteeriume ei või lisada klassifitseerimise süsteemi, lähtudes vaid ühe soo esindajatest, ning süsteem peab hõlmama ka selliseid kriteeriume, millele vastavad mõlema soo esindajad.

Kohtuasjas Handels- og Kontorfunktionærernes Forbund I Danmark vs. Dansk Arb ejdsgiverforening , kes tegutses Danfoss A/S nimel ^*44 (edaspidi Danfoss) lahendatud kaasuse kohaselt võivad kaudset soolist diskrimineerimist põhjustavateks väliselt neutraalseteks kriteeriumiteks olla töötaja mobiilsuse nõue ja väljaõppe nõue. Danfossi kaasus on kaudse diskrimineerimise mõiste sisustamisse andnud olulise panuse, selgitades, millisel juhul on prima facie selge, et tegemist on kaudse soolise diskrimineerimise olukorraga.^*45 Euroopa Kohus asus Danfossi kaasuses seisukohale, et olukorras, kus tasustamissüsteem on töötajatele täiesti arusaamatu, peab tööandja tõendama, et tasustamise praktika ei diskrimineeri naistöötajaid ning põhjendama liikuvuse ja väljaõppe nõude arvestamise õigustatust. Samas lisas Euroopa Kohus, et kuna tööstaaž ja oskus tööülesandeid paremini täita on vaieldamatult seotud, siis ei ole tööandjal kohustust põhjendada tööstaaži kriteeriumi kohaldamist erineva tasustamise alusena.

Euroopa Kohus ei ole oma kohtulahendites olnud järjepidev seoses töötaja poolt tööülesannete täitmiseks kasutatud aja, s.o tööaja kestuse kriteeriumiga. Vastupidi Danfossi kaasuses avaldatud seisukohale leidis Euroopa Kohus kohtuasjas Helga Nimz vs. Freie und Hansestadt Hamburg^*46 (edaspidi Nimz), et tööandja peab põhjendama, et töötaja kestusele tuginev erinev tasustamine on õigustatud.

Seega vaatamata Euroopa Kohtu seisukohale, et aeg ning kogemused käivad vältimatult käsikäes, peaks tööaja pikkuse kriteeriumi kasutamise põhjendatust igal üksikjuhul hindama.

Kohtuasja dr Pamela Mary Enderby vs. Frenchay Health Authority ja Secretary of State for Health ^*47 (edaspidi Enderby) asjaolude kohaselt oli avaldaja Frenchay Health Authority poolt palgatud kõneterapeut. Kõneterapeudid olid peamiselt naised ning nad said võrdväärset tööd tegevate meestega võrreldes vähem palka. Võrdväärset tööd tegevad mehed töötasid farmatseutidena. Dr Enderby apellatsioonkaebus jäeti riigi tasandil rahuldamata. Tasustamise erinevusi põhjendati ennekõike sellega, et kahe eri töö tasustamise alused on kujunenud eri kollektiivläbirääkimistel, mis eraldi võetuna ei olnud sooliselt diskrimineerivad. Märkusena tuleb lisada, et kõneterapeute ja farmatseute esindasid kollektiivläbirääkimistel samad ametiühingu esindajad.^*48 Lisaks eelnevale asus vastaspool seisukohale, et erinevat tasustamist õigustab tööturu olukord, kus farmatseute on vähem ning isikuid innustati nimetatud alal töötama suurema tasuga.

Euroopa Kohus asus Enderby asjas seisukohale, et kõneterapeutide ning farmatseutide töö erinev tasustamine kujutab endast soolist diskrimineerimist, kui erinev tasustamine ei ole objektiivselt põhjendatav. Euroopa Kohus leidis, et kui asjakohasest statistikast ilmneb kahe võrdväärse töö, millest ühte teevad peaasjalikult naised ja teist mehed, tasustamise märgatav erinevus, peab tööandja tõendama, et erinev tasustamine on põhjendatud asjaoludega, mis ei seondu diskrimineerimisega soo alusel.^*49

Enderby kaasusest nähtub esmapilgul, et asjas puudus see otsitav neutraalne kriteerium. Sellest Euroopa Kohtu lahendist lähtuvalt tuleb võrdse tasustamise printsiibiga seotud kaasustes kaudseks sooliseks diskrimineerimiseks pidada siiski ka sellist olukorda, kus kahte olemasolevat gruppi tasustatakse põhjendamatult erinevalt. Seega eraldavaks reegliks võib olla erinev professionaalne staatus. ^*50

Keerukaks teeb kaudsele soolisele diskrimineerimisele tuginevate nõuete esitamise kindlasti see, et Euroopa Liidu asjakohane reeglistik ei defineeri, kes täpselt on õige võrdlusisik.^*51 Seda, kas nõude esitaja on võrdlusaluse isiku õigesti valinud, peab tuvastama kohus konkreetset kaasust lahendades. Kohtuasjas Macarthys Ltd vs. Wendy Smith ^*52 esitatud seisukohtadest lähtuvalt võiks vaid lisada seda, et võrreldav isik peab olema reaalne, mitte hüpoteetiline. Samas ei ole võrreldavate isikute leidmine piiratud sama töökohaga või töö tegemise samaaegsusega.^*53

3.2. Ebasoodsast kriteeriumist mõjutatud isikute hulga tuvastamine

Bilka testi teisel astmel tuleb tuvastada, kas kaotajate ja võitjate grupi loonud väliselt neutraalsest kriteeriumist ebasoodsalt mõjutatud grupis on oluliselt rohkem ühe soo esindajaid. Puudub kindel vastus sellele, milline protsent ühest soost isikuid on oluliselt suurem hulk. Samuti ei saa Euroopa Kohtu praktikale tuginedes anda ühte kindlat valemit, tuvastamaks seda oluliselt suuremat hulka ühe soo esindajaid võrreldes teise soo esindajatega. Eelneva üheks põhjuseks on muuhulgas see, et Euroopa Kohtuni jõudnud kaasustes on riigisisene kohus enamjaolt juba leidnud, et kriteerium mõjutab oluliselt suuremat hulka ühe soo esindajaid. Seega pole Euroopa Kohtul olnud enamasti põhjust kõne all olevat küsimust analüüsida.^*54 Euroopa Kohtu otsustest leiab siiski näiteid, kus oluliselt suurem hulk ühe soo esindajaid on ka arvuna väljendatud.

Kohtuasjas Ursula Voß vs. Land Berlin ^*55 tähtsustas Euroopa Kohus statistiliste andmete kogumise vajadust kaudse soolise diskrimineerimise asjades. Euroopa Kohus leidis, et kui olemasolevad statistilised andmed näitavad, et osalise tööajaga töötajate protsent naistöötajate hulgas on tunduvalt suurem kui osalise tööajaga töötajate protsent meestöötajate hulgas, siis tuleb sedastada, et olukord näitab soolist diskrimineerimist, välja arvatud juhul, kui põhikohtuasjas hinnatud õigusnorme õigustavad objektiivsed asjaolud, millel ei ole mingit seost diskrimineerimisega soo alusel.

Kohtuasjas Regina vs. Secretary of State for Employment, ex parte Nicole Seymour-Smith ja Laura Perez^*56 (edaspidi Seymour-Smith)avaldas Euroopa Kohus, et riigisisene kohus peab faktilisi asjaolusid arvesse võttes tuvastama, kas olemasolev statistika osutab sellele, et meestega võrreldes suurem osa naisi on mõjutatud ebasoodsast kriteeriumist. Eelnevast nähtub, et statistilistel andmetel on kaudse soolise diskrimineerimise kaasustes väga oluline koht. Seymour-Smithi kohtuasjas märkis Euroopa Kohus, et parim statistiliste andmete võrdlemise meetod seisneb selles, et võrreldakse ühelt poolt seda, kui suurt hulka töötajaid mõjutab erinev kohtlemine meestöötajate hulgast, ja teiselt poolt seda, kui suurt hulka see mõjutab naistöötajate hulgast.

Oluliselt suurema hulga ühe soo esindajate mõjutatus ebasoodsast kriteeriumist on faktiküsimus, millele vastamine kuulub riigisisese kohtu pädevusse. Seda on Euroopa Kohus kinnitanud Bilka asjas^*57 ning kohtuasjas Rinner-Kühn. Rinner-Kühni asjas tuvastas kohus soolise diskrimineerimise olukorra, sest ebasoodsast kriteeriumist oli mõjutatud 89% naisi, mis viitab oluliselt suuremale hulgale ühe soo esindajatele. ^*58

Kohtuasjas Kathleen Hill ja Ann Stapleton vs. The Revenue Commissioners ja Department of Finance^*59 (edaspidi Hill ja Stapleton) nõustus Euroopa Kohus sellega, et oluliselt suurem hulk ühe soo esindajaid on grupis, kus 99,2% grupist moodustavad naised.

Kohtuasjas Hellen Gerster vs. Freistaat Bayern^*60 sedastas Euroopa Kohus, et on selge, et riigisisene õigusnorm kohtleb osalise tööajaga töötajaid ebasoodsamalt võrreldes täistööajaga töötajatega, kuivõrd osalise tööajaga töötajate tööstaaž ^*61 kasvab aeglasemalt ja neil tekib seetõttu võimalus edutamisele hiljem. Kõne all olevas kohtuasjas väitis Hellen Gerster, et ametis, kus ta täitis oma tööülesandeid, olid 87% osalise tööajaga töötajatest naised.

Kohtuasjas Maria Kowalska vs. Freie und Hansestadt Hamburg ^*62 (edaspidi Kowalska) oli ebasoodsast kriteeriumist mõjutatud oluliselt suurem hulk naisi, sest 90,2% osalise tööajaga töötajatest olid naised.^*63 Kuigi Euroopa Kohus ei analüüsinud küsimust oluliselt suurema hulga ühe soo esindajate mõjutatuse kohta ebasoodsast kriteeriumist, tuleb Euroopa Kohtu otsuse ning kohtuasjas kohtujurist Darmoni antud arvamuse valguses asuda seisukohale, et 90,2% moodustab oluliselt suurema hulga ühe soo esindajaid.

Kohtuasjas Arbeiterwohlfahrt der Stadt Berlin e.V. vs. Monika Bötel ^*64 (edaspidi Bötel) peeti ebasoodsast kriteeriumist mõjutatuks oluliselt suuremat hulka ühe soo esindajaid, sest osalise tööajaga töötajatest olid eri aastatel 89,2% ja 86% naised. Asjas antud arvamuses pidas kohtujurist Darmon vajalikuks märkida, et esitatud statistilistele andmetele ei ole vastuväiteid esitatud.^*65 Seega võib asuda seisukohale, et isegi Böteli asjas esitatud protsentide kvalifitseerimisele oluliselt suurema hulga ühe soo esindajate näitajaks võib ehk olla asjakohane esitada vastuargumente. Näiteks võivad statistilised andmed viidata sellele, et kriteeriumist on mõjutatud suurem hulk ühe soo esindajaid, kuid Bilka testi teisel astmel tuleb tuvastada, kas väliselt neutraalne kriteerium mõjutab oluliselt suuremat hulka ühe soo esindajaid.

Kohtuasjas Kuratorium für Dialyse und Nierentransplantation e.V. vs. Johanna Lewark^*66 (edaspidi Lewark) esitatud statistika kohaselt töötas 93,4% naistest ja vaid 6,6% meestest osalise tööajaga. Kuigi vastav statistika puudus, eeldati Lewarki kohtuasjas, et osalise tööajaga töötavate naiste ja meeste arv töötajate esindajate hulgas on sama või sarnane. Kuna esitatud protsente ning eeldust, s.o osalise tööajaga töötavate naiste ja meeste arv töötajate esindajate hulgas on sama või sarnane, ei vaidlustatud, siis leidis Euroopa Kohus, et kaudset diskrimineerimist põhjustava õigusnormi kohaldamine avaldab ebasoodsat mõju oluliselt suuremale hulgale naistele.

Eelnevalt viidatud kaasustest nähtub, et asja lahendamisel aluseks võetav statistika peab olema väga täpne. Sellest annab tunnistust tõik, et esitatud kaasustes on protsendid antud lausa komakohtadega.

Kaudse soolise diskrimineerimise juhul, kus võrdluse all on kaks juba olemasolevat gruppi, on samuti vajalik tuvastada, et ebasoodsast kriteeriumist on mõjutatud oluliselt suurem hulk ühe soo esindajaid. Euroopa Kohus asus Enderby kaasuses seisukohale, et ka sellistes kaasustes tuleb kindlaks teha, et hüve on antud ühele, juba olemasolevale grupile, mis koosneb peaasjalikult ühe soo esindajatest, ning teine olemasolev grupp, mis saab väiksemat tasu, koosneb oluliselt suuremal hulgal teise soo esindajatest. Enderby kaasuses olid 98% kõneterapeutidest naised.^*67

Direktiivi 2006/54/EÜ artikli 2 lõike 1 punkt b ei sätesta, et väliselt neutraalsest kriteeriumist peab olema ebasoodsalt mõjutatud oluliselt suurem hulk ühe soo esindajaid, selleks et tuvastada kaudne sooline diskrimineerimine. Selline nõue tuleneb Euroopa Kohtu praktikast. Just eelnevalt käsitletud Euroopa Kohtu praktikast ilmneb vajadus juhinduda võrdse tasustamise printsiibiga seonduva kaudse soolise diskrimineerimise tuvastamisel Bilka testist. Kui suur protsent ühe soo esindajate koguarvust peab kaotajate grupis olema, seda tuleb otsustada riigisisesel kohtul, arvestades kaasuse asjaolusid. Eelnevalt esitatud Euroopa Kohtu praktikast lähtuvalt võiks asuda seisukohale, et väliselt neutraalsest kriteeriumist puudutatud isikute grupis peab ühe soo esindajaid olema enam kui 80%, selleks et mõjutatud oleks oluliselt suurem hulk ühe soo esindajaid.

3.3. Ebavõrdse tasustamise õigustamine

Kaudse diskrimineerimise tuvastamise skeemi kolmandal astmel tuleb kontrollida, kas erinevat tasustamist põhjustaval kriteeriumil on objektiivne õigustus, mis ei ole seotud diskrimineerimisega soo alusel. Juhul kui meeste ja naiste erineval kohtlemisel seoses töö tasustamisega on õigustus, ei ole võrdse tasustamise printsiipi rikutud.

Kaudse soolise diskrimineerimise aluseks oleva kriteeriumi kasutamise õigustatuse tuvastamisel tuleb vastata järgmistele küsimustele.

– Kas diskrimineerimise olukorra loonud kriteeriumi kasutamisel on objektiivselt põhjendatav õigustatud eesmärk?

– Kas eesmärgi saavutamiseks kasutatavad vahendid on asjakohased?

– Kas eesmärgi saavutamiseks kasutatavad vahendid on vajalikud?

Remargina tuleb lisada, et kuigi ebavõrdse tasustamise õigustus peab olema objektiivne, jääb arusaamatuks, mida objektiivsuse nõue sisuliselt kõne all olevale skeemile juurde annab. Objektiivsust ei ole võimalik juriidiliste terminitega selgitada. Seega tegelikkuses peab asja lõplikult lahendav kohus siiski otsustama, kas õigustusena esitatud argumendid on aktsepteeritavad. Tööandja kohaldatud väliselt neutraalne kriteerium ei tohi ise põhineda diskrimineerimisel soo alusel.^*68

Mis täpselt võiks olla väliselt neutraalse kriteeriumi, mis mõjutab ebasoodsalt oluliselt suuremal hulgal ühe soo esindajaid, kasutamise sobivaks õigustuseks, ei ole üheselt selge. Euroopa Kohus on tihti jätnud kõne all oleva küsimuse ilma juhisteta riigisisese kohtu otsustada. Seetõttu on eri liikmesriikide praktika konkreetsete kriteeriumite kohaldamise õigustamise küsimuses erinev. ^*69 Euroopa Kohus on siiski andnud mõningaid juhiseid kaudset diskrimineerimist põhjustavate kriteeriumite kasutamise õigustamise kohta, s.t millised põhjendused on sobivad ja millised mitte. ^*70

Euroopa Kohus formuleeris Bilka kohtuasjas kolmeastmelise alamtesti (edaspidi Bilka alamtest), millest tuleb juhinduda kaudse soolise diskrimineerimise asjades ebasoodsat mõju omava kriteeriumi kasutamise õigustatuse tuvastamisel. ^*71 Bilka alamtesti kohaselt on kaudselt sooliselt diskrimineeriva kriteeriumi kasutamist võimalik õigustada juhul, kui:

a) kriteerium vastab tööandja tõelisele vajadusele,

b) on sobiv taotletava eesmärgi saavutamiseks,

c) on vajalik selle eesmärgi saavutamiseks.^*72

Euroopa Kohus ei ole üheselt määratlenud, mis on selline tööandja tõeline vajadus, mis prevaleerib võrdse tasustamise printsiibist isikule tulenevate õiguste üle. ^*73 Bilka asjas on vaid sedastatud, et see, kas kõik kolm Bilka alamtesti elementi on täidetud, on riigisisese kohtu otsustada. ^*74

Danfossi kohtuotsuse^*75 alusel saab asuda seisukohale, et tööandja tõelise vajaduse tuvastamine peab lähtuma konkreetsest töötajast ning tema poolt täidetavatest ülesannetest. Tööandja tõelise vajaduse tuvastamiseks ei piisa vaid üldistustest, mida tööandja võib hetkel või tulevikus vajada, arvestamata konkreetset töötajat. Seega on Bilka alamtesti esimene aste väga rangelt piiratud konkreetse töö- või ametikohaga. Mingi eesmärgi saavutamiseks kasutatava kriteeriumi sobivuse tuvastamisel tuleb hinnata, kas tööandja tõelisest vajadusest lähtuva kriteeriumi kasutamine on sobiv, et täita neid tööandja tõelisi vajadusi. Kui kriteerium ei sobi seatud eesmärkide saavutamiseks, siis on tegemist võrdse tasustamise printsiibi rikkumisega. Hinnates kasutatava kriteeriumi sobivust ja vajalikkust koos, tuleb asuda seisukohale, et kriteeriumi kohaldamise õigustatuse hindamisel peab järgima Eesti Vabariigi õiguskorraski kanda kinnitanud proportsionaalsuse testi. ^*76

3.3.1. Erinevat tasustamist mitteõigustavad põhjendused

Rinner-Kühni kaasuse asjaolude kohaselt oli Saksamaa Liitvabariigis tööandjatel kohustus jätkata töötajatele kuni kuue nädala jooksul tasu maksmist juhul, kui töötaja on töövõimetu ja seda mitte enda süü tõttu. Samas olid kirjeldatud hüve saajate ringist välja arvatud isikud, kes töötasid kuni 10 tundi nädalas ja kuni 45 tundi kuus. Kõne all olevas asjas avaldas menetlusosaline erineva tasustamise põhjendusena, et töötajad, kes töötavad alla 10 tunni nädalas või 45 tunni kuus, ei ole nii integreeritud neile tööd andvate tööandjatega ja neist nii sõltuvad kui teised töötajad, kes töötavad enam tunde. Euroopa Kohus leidis, et selline põhjendus, seni kuni see on vaid üldistus mingite töötajate kohta, ei võimalda tuvastada kriteeriumit, mis on objektiivne ega ole seotud diskrimineerimisega soo alusel.^*77

Nimzi kohtuasjas kordas Euroopa Kohus Rinner-Kühni asjas avaldatud seisukohta seoses erineva tasustamise õigustusega.^*78 Lisaks eelnevale analüüsiti Nimzi kohtuasjas, kas kollektiivsed läbirääkimised, kus pooled on vabad tingimustes (sh tasustamises) kokku leppima, võiks olla takistuseks võrdse tasustamise printsiibi kohaldamisele. Euroopa Kohus jäi Nimzi asjas seisukohale, et kollektiivlepingu poolte vabadus läbirääkimistel ei ole takistuseks võrdse tasustamise printsiibi kohaldamisele kooskõlas Euroopa Liidu õigusega.^*79 Euroopa Kohus avaldas Nimzi asjas selge seisukoha, et isegi kui ebasoodsast kriteeriumist mõjutatud isikute grupp osales lepingueelsetel läbirääkimistel, ei ole lepingupoolte vabadus lepingu sõlmimisel põhjenduseks, et võrdse tasustamise printsiipi mittekohaselt järgida. Kaudse diskrimineerimise keeld prevaleerib poole autonoomsuse üle lepingute sõlmimisel.^*80

Kaudset soolist diskrimineerimist põhjustava kriteeriumi kasutamist väidetavalt õigustavaid argumente esitati ka Kowalska kohtuasjas. Kowalska asjas kordas Euroopa Kohus muuhulgas Nimzi kohtuasjas esitatud seisukohta, s.o lepingupoolte vabadus lepingu sõlmimisel ei ole põhjenduseks võrdse tasustamise printsiibi mittekohasele järgimisele.^*81 Kowalska asjas ^*82 rõhutas Euroopa Kohus veel, et võrdse tasustamise printsiibist tulenevad kohustused ei laiene mitte ainult avalikule võimule, vaid ka töösuhetele, mis on loodud kollektiivsete kokkulepete ja individuaalsete kokkulepete alusel. ^*83 Kowalska kaasus on eriti oluline, sest otsuse kohaselt on võrdse tasustamise printsiibil ebasoodsat mõju omava lepingusätte suhtes parandav toime.^*84 Võrdse tasustamise printsiibi nõuetekohaseks rakendamiseks ei pea ootama konkreetse lepingusätte muutmist.

Kohtuasjas Hill ja Stapleton^*85 ei aktsepteerinud Euroopa Kohus erineva tasustamise õigustusena majanduslikku argumenti, et erineva tasustamise lõpetamine toob kaasa tööandja kulude suurenemise.

Kulude kokkuhoiu argumenti kui võimalikku õigustust erinevaks tasustamiseks analüüsis Euroopa Kohus ka kohtuasjas Hilde Schönheit vs. Stadt Frankfurt am Main ja Silvia Becker vs. Land Hessen.^*86 Nimetatud kohtuasjas sedastas Euroopa Kohus, et liikmesriigi eesmärk piirata avaliku sektori kulutusi ei ole põhjendus, millele saab tugineda erineva tasustamise õigustusena. Tuleb nõustuda Euroopa Kohtu seisukohtadega selles osas, et kulude kokkuhoiu argument ei ole sobiv ebavõrdse tasustamise õigustamiseks. Vaieldamatult oleks kulude kokkuhoiu argumendi aktsepteerimise puhul võrdse tasustamise printsiibi rakendamine liikmesriikides erinev, sest liikmesriikide enda ning eraõiguslike tööandjate majanduslik võimekus on erinev ja muutub ajas.

Enderby asjas analüüsis Euroopa Kohus küsimust, kas kahe eri töötajate grupi (s.o kõneterapeudid ja farmatseudid) töötasu kujunemine eri kollektiivlepingute sõlmimise protsessis võiks olla põhjenduseks erinevale tasustamisele. Euroopa Kohus leidis, et tegemist ei ole objektiivse põhjendusega, mis välistab kaudse diskrimineerimise soo alusel seoses töötasuga. ^*87

3.3.2. Erinevat tasustamist õigustavad põhjendused

Kaudse soolise diskrimineerimise kontseptsiooni puuduseks ebavõrdse tasustamisega võitlemisel on peetud seda, et tööandjal on võimalik erinevat tasustamist õigustada objektiivsete asjaoludega, mis ei ole seotud diskrimineerimisega soo alusel. Euroopa Kohus on oma praktikas tunnustanud majanduslikele argumentidele toetuvaid põhjendusi ning leidnud ka, et riigi sotsiaalpoliitilised eesmärgid võivad õigustada meeste ja naiste erinevat tasustamist. Eelnevast lähtuvalt on õiguskirjanduses leitud, et vastupidi sellekohastele avaldustele ei ole võrdse tasustamise printsiip põhiõigus, vaid eeldus, mille üle võivad prevaleerida muud kaalutlused.^*88

Vastavalt direktiivi 2006/54/EÜ artiklile 4 tuleb kõrvaldada sama ja võrdväärse töö puhul otsene ja kaudne diskrimineerimine töö tasustamise kõigis aspektides ja tingimustes. Kaudse diskrimineerimise kontseptsiooni kohaselt võib aga esineda selliseid väärtusi, mis väärivad enam kaitset kui võrdse tasustamise printsiibist tulenevad õigused.

Jenkinsi kohtuasjas leidis Euroopa Kohus, et kaudse diskrimineerimise olukorras võib erineva tasustamise õigustuseks olla majanduslikele argumentidele tuginev tööandja püüd ergutada isikuid töötama täistööajaga. Euroopa Kohus oli seisukohal, et majanduslikud põhjused võivad erinevat tasustamist objektiivselt õigustada.^*89 Esitatud Euroopa Kohtu seisukohta tuleb toetada. Ei saa unustada, et Euroopa Liidu eesmärgiks on luua ühtne siseturg ja seda laiendada ning kuigi Euroopa Liit soovib majanduslike hüvede kõrval luua isikutele ka sotsiaalseid hüvesid, on õiguskirjanduses avaldatu kohaselt viimaste puhul ilmselt tegemist majandusliku integratsiooni kõrvalsaadusega. ^*90

Danfossi kohtuasjas leidis Euroopa Kohus, et kui mobiilsuse kriteeriumi all mõista töötaja kohanemisvõimet, võib olla tegemist õigustusega erinevaks tasustamiseks juhul, kui mobiilsus on oluline konkreetse töökoha raames tööülesannete täitmiseks.^*91 Euroopa Kohus leidis, et olukorras, kus eriline väljaõpe on oluline konkreetsel töökohal tööülesannete täitmiseks, võib see olla õigustus erinevaks tasustamiseks.^*92 Tööstaaži kriteeriumi suhtes asus Euroopa Kohus Danfossi asjas seisukohale, et pikem tööstaaž on vältimatult seotud võimega tööülesandeid paremini täita, seega võib tööandja nimetatud kriteeriumit kohaldada, ilma et ta peaks erinevat tasustamist põhjendama.^*93 Esitatud Euroopa Kohtu seisukohta on õiguskirjanduses peetud pigem põhjendamatuks.^*94 Euroopa Kohtu kõnealust seisukohta on kritiseeritud ja seda seetõttu, et see seab nn meesnormi aluseks, millest võrdsuse tuvastamisel lähtuda.^*95 Õiguskirjanduses on pettumusega leitud, et Danfossi kaasuses avaldatud Euroopa Kohtu seisukohad ilmestavad seda, et meeste ja naiste võrdsus töö tasustamisel on teisejärguline tööandja äriliste eesmärkide kõrval, sest mobiilsuse, väljaõppe ja tööstaaži kriteeriumite kasutamist erineva tasustamise alusena on võimalik põhjendada tööandja ärilistele vajadustele tuginedes.^*96

Kohtuasjas B. F. Cadman vs. Health & Safety Executive ^*97 analüüsis Euroopa Kohus taas tööstaaži kriteeriumit kui erineva tasustamise põhjendust. Kuna Euroopa Kohtu praktika ei ole tööstaaži ning tööaja kestuse kriteeriumi suhtes olnud ühetaoline, siis analüüsis Euroopa Kohus seda, kas ja millal peab tööandja siiski töötasu määramisel nimetatud kriteeriumi kohaldamist põhjendama, kui kriteeriumi rakendamise tulemina on meeste ja naiste töötasud erinevad. Euroopa Kohus asus kõne all olevas kohtuasjas seisukohale, et kuivõrd tööstaaži kriteeriumi kasutamine on üldreeglina kohane, et saavutada õigustatud eesmärk – maksta palgalisa omandatud töökogemuse eest, mis võimaldab töötajal täita edukamalt oma tööülesandeid –, ei pea tööandja eraldi põhjendama, et nimetatud kriteeriumi kasutamine on asjassepuutuva töökoha puhul selle eesmärgi saavutamiseks kohane. Tööandjal puudub aga nimetatud põhjendamise kohustus vaid seni, kuni töötaja esitab tõendeid, mis võivad tekitada tööstaaži kriteeriumi kasutamise õigustatuse suhtes tõsiseid kahtlusi. Põhjendatud kahtluste korral peab tööandja tõendama, et kui üldreeglina on tõsi see, et tööstaaž on tihedalt seotud töökogemusega ja võimaldab töötajal täita edukamalt oma tööülesandeid, on see nii ka asjaomase töökoha puhul.

Angestelltenbetriebsrat der Wiener Gebietskrankenkasse vs. Wiener Gebietskrankenkasse ^*98 kohtuasjas märgiti, et töötajate erinev väljaõpe võib olla erinevat tasustamist õigustavaks põhjenduseks.^*99 Esitatud seisukoht tugineb Euroopa Kohtu kohtujuristi Cosmasi arvamusele.^*100 Cosmas leidis oma arvamuses Danfossi kaasusele tuginedes^*101, et professionaalne väljaõpe on faktor, mis võib olla objektiivseks õigustuseks sama töö eest erineva tasu maksmisel.

Kohtuasjas Gisela Rummler vs. Dato-Druck GmbH^*102 leidis Euroopa Kohus, et palgasüsteem, kus töö tasustamise üheks arvestuslikuks aluseks on füüsiline jõud, võib panna naised ebasoodsamasse olukorda, sest naiste füüsiline võimekus võib olla meeste omast väiksem. Sellise palgasüsteemi alusel töötajate erinev tasustamine võib aga olla objektiivselt põhjendatud, kui töö laad nõuab teatud füüsilise jõu kasutamist ja suuremat füüsilist jõudu nõudva töö kõrgem tasustamine vastab tööandja tõelisele vajadusele.

Kohtuasjas Lewark^*103 oli vaidlus hüvitise üle aja eest, millal osalise tööajaga töötaja osales töötajate esindajana tegutsemiseks vajalikul koolitusel.^*104 Kuigi Euroopa Kohus analüüsis sarnast küsimust Böteli kohtuasjas, jättis Euroopa Kohus Böteli asjas liikmesriigile võimaluse esitada põhjendusi selle kohta, et ebasoodsat mõju omava sätte kohaldamist saab õigustada objektiivsete faktoritega, mis ei seondu diskrimineerimisega soo alusel.^*105 Töötajate esindaja tasustamata jätmises nähti Lewarki asjas töötajate esindaja sõltumatuse tagatist ning see oli vaidlusaluse riigisisese regulatsiooni sotsiaalne eesmärk. Euroopa Kohus pidas töötajate esindaja sõltumatust õigustatud sotsiaalpoliitiliseks eesmärgiks. Euroopa Kohus jäi Lewarki kohtuasjas esitatud seisukohtadele kindlaks ka kohtuasjas Edith Freers ja Hannelore Speckmann vs. Deutsche Bundespost.^*106

Enderby kohtuasjas asus Euroopa Kohus seisukohale, et situatsioon tööturul, mis võib viia selleni, et tööandja tasustab kõrgemalt töökohta, kus on sobivate kandidaatide puudus, võib olla majanduslikele argumentidele tuginev objektiivne põhjendus erinevaks tasustamiseks.^*107 Õiguskirjanduses on arvamuste esitamisel aga mindud lausa nii kaugele, et on leitud, et erineva tasustamise kohase õigustusena turuolukorra aktsepteerimine on oluliselt kahjustanud võrdse tasustamise printsiibiga seonduva regulatsiooni mõttekust, sest nimetatud võrdse tasustamise printsiibi peamine eesmärk on väidetavalt võidelda turuolukordadega, kus ebavõrdsus on tekkinud.^*108 Siinkohal tuleb rõhutada Rooma lepingusse artikli 119 lisamise esmast eesmärki, milleks on liikmesriikidevahelise ausa konkurentsiolukorra loomine. Eelneva tõttu ei saa õigusteadlased, kes jäägitult usuvad võrdsusesse, põhjendatult argumenteerida, et võrdsus peaks toimima turuolukorra häirija ning moonutajana. ^*109

4. Kokkuvõte

See, et Eestis ei ole võrdse tasustamise printsiibiga seonduvaid kaudse diskrimineerimise asju suures ulatuses lahendatud, ei viita vähimalgi määral sellele, et tegemist ei ole analüüsimist vajava teemaga. Ainuüksi ühiskonna suur huvi võrdse tasustamise printsiibi vastu näitab, et lähiajal võib meil samasuguste vaidluste lahendamine olla juba igapäevane. Kuna Eestis ei ole arvestatavat kohtupraktikat, mis seonduks võrdse tasustamise printsiibiga ja kaudse soolise diskrimineerimisega, siis on asjakohane uurida just Euroopa Kohtu lahendeid, millest saab ja tuleb võimalike vaidluste lahendamisel juhinduda.

Praegu kostub meedias enamjaolt nurinat vaid selle üle, et naine saab mehega võrreldes Eestis väiksemat töötasu. Seejuures ei ole aga väga laialdaselt selgitatud seda, et tasu võrdse tasustamise printsiibi mõttes on oluliselt laiem, kui pelgalt töötasu töölepingu seaduse mõttes.

Kaudse diskrimineerimise asjade lahendamisel on kohane juhinduda Euroopa Kohtu praktikas kujunenud kolmeastmelisest skeemist – Bilka testist. Ka selle skeemi eri astmete sisustamisel tuleb appi võtta aastakümnetepikkune Euroopa Kohtu praktika. Käesoleva artikli koostamisel analüüsitud kohtuotsustest nähtuvalt saab väita, et kriteeriume, mis loovad kaks eri gruppi, keda tasustatakse erinevalt, võib olla väga erinevaid ja käesolevas artiklis on toodud vaid näited võimalike kriteeriumite kohta. Bilka testist juhindumise vajalikkust kinnitab aga ennekõike see, et kehtivate reeglite kohaselt ei pea kaudse soolise diskrimineerimisega seoses tuvastama väliselt neutraalsest kriteeriumist mõjutatud isikute oluliselt suuremat hulka võrreldes teisest soost isikutega. Selline nõue tuleneb just kohtupraktikast.

Ebavõrdse tasustamise õigustamise kohta näitab uuritud kohtupraktika selgelt seda, et erinevat tasustamist saab põhjendada mitmesuguste argumentidega ja nende põhjenduste aktsepteerimine ei pea olema erand. Kuna võrdse tasustamise printsiip oli esmalt kantud just majanduslikest kaalutlustest, siis peab ka jäägitult võrdsusesse uskuja tunnistama näiteks majanduslikele argumentidele tuginevaid põhjendusi meeste ja naiste erinevaks tasustamiseks.

Märkused:

^*1 Eesti Päevaleht, 10.05.2011. Arvutivõrgus: http://www.epl.ee/artikkel/59768 (25.07.2011).

^*2 Eesti Päevaleht, 14.01.2011. Arvutivõrgus: http://www.epl.ee/artikkel/590972 (25.07.2011).

^*3 Naissotsid piketivad palgalõhe vastu. – Postimees, 17.04.2011. Arvutivõrgus: http://www.postimees.ee/420521/naissotsid-piketivad-palgalohe-vastu/ (25.07.2011).

^*4 Euroopa Aatomienergiaühenduse (EURATOM) ja Euroopa Majandusühenduse (EMÜ) asutamislepingud. Arvutivõrgus: http://eur-lex.europa.eu/et/treaties/index.htm#founding (20.12.2011).

^*5 Lissaboni leping, millega muudetakse Euroopa Liidu lepingut ja Euroopa Ühenduse asutamislepingut. – ELT C 306, 17.12.2007, lk 1–229.

^*6 Euroopa Liidu leping ja Euroopa Liidu toimimise leping. – ELT C 83, 30.03.2010, lk 1–388.

^*7 EÜT L 45, 19.02.1975, lk 19–20.

^*8 ELT L 204, 26.07.2006, lk 23–36.

^9 EKo 25.05.1971, C-80/70, Gabrielle Defrenne vs. Belgia riik. – EKL 1971, lk 445; EKo 08.04.1976, C-43/75, Gabrielle Defrenne vs. Société anonyme belge de navigation aérienne Sabena. – EKL 1976, lk 455 Defrenne II; EKo 15.06.1978, C-149/77, Gabrielle Defrenne vs. Société anonyme belge de navigation aérienne Sabena*. – EKL 1978, lk 1365.

^*10 Kuigi Euroopa Kohus piiras Rooma lepingu art 119 mõju vaid samas töökohas tehtud sama tööga, ei ole tegemist tingimusega, mis oleks nimetatud artiklis sätestatud. Liiati on oluline tähelepanu pöör ata asjaolule, et kohus sedastas kohtuasjasDefrenne II, et Rooma lepingu art 119 eesmärgiks on elimineerida sooline diskrimineerimine tööstusharudest ja majanduslikust süsteemist tervikuna.

^11 Defrenne II*, p 40.

^12 EKo 13.05.1986, C-170/84, Bilka-Kaufhaus GmbH vs. Karin Weber von Hartz* (edaspidi Bilka).–EKL 1986, lk 1607, p 31.

^13 Vt töötaja mõiste kohta nt EKo 13.01.2004, C-256/01, Debra Allonby vs. Accrington & Rossendale College jt. – EKL 2004, lk I-873, p 63–64 ja 66–72. Vt sama ja võrdväärse töö mõiste kohta nt EKo 31.05.1995, C-400/93, Specialarbejderforbundet i Danmark vs. Dansk Industri, varem Industriens Arbejdsgivere, tegutsedes Royal Copenhagen A/S nimel. – EKL 1995, lk I-1275, p 33; EKo 11.05.1999, C-309/97, Angestelltenbetriebsrat der Wiener Gebietskrankenkasse vs. Wiener Gebietskrankenkasse. – EKL 1999, lk I-2865, p 23; EKo 27.03.1980, C-129/79, Macarthys Ltd vs. Wendy Smith. – EKL 1980, lk 1275, p 11–13; EKo 04.02.1988, C-157/86, Mary Murphy jt vs. An Bord Telecom Eireann*. – EKL 1988, lk 673, p 9–12.

^*14 E. Ellis. EU Anti-Discrimination Law. Oxford University Press 2005, lk 121.

^15 EKo 15.12.1994, C-399/92, C-409/92, C-425/92, C-34/93, C-50/93 ja C-78/93, Stadt Lengerich vs. Angelika Helmig, Waltraud Schmidt vs.* Deutsche Angestellten-Krankenkasse , Elke Herzog vs. Arbeiter-Samariter-Bund Landverband Hamburg eV , Dagmar Lange vs. Bundesknappschaft Bochum, Angelika Kussfeld vs. Firma Detlef Bogdol GmbH ja Ursula Ludewig vs. Kreis Segeber . – EKL 1994, lk I-5727.

^*16 EKo 07.06.1972, C-20/71. – Luisa Sabbatini, née Bertoni vs. Euroopa Parlament. – EKL 1972, lk 345.

^*17 EKo 09.02.1982, C-12/81. – EKL 1982, lk 359, p 9 ja 11.

^*18 EKo 27.06.1990, C-33/89. – EKL 1990, lk I-2591, p 9–11.

^*19 EKo 06.02.1996, C-457/93. – EKL 1996, lk I-243, p 21–23.

^*20 EKo 21.10.1999, C-333/97. – EKL 1999, lk I-7243, p 19–24.

^*21 F. Pennings. Introduction to European Social Security Law. Second edition. Kluwer Law International 1998, lk 233.

^22 EKo 25.05.1971, C-80/70, Gabrielle Defrenne vs. Belgia riik*. – EKL 1971, lk 445, p 7 ja 13.

^*23 EKo 11.03.1981, C-69/80. – EKL 1981, lk 767, p 15 ja 17.

^24 Bilka, p 29. Sama seisukohta kordas Euroopa Kohus 28.09.1994 otsuses C-128/93, Geertruida Catharina Fisscher vs. Voorhuis Hengelo BV ja Stichting Bedrijfspensioenfonds voor de Detailhandel*. – EKL 1994, lk I‑4583, p 12.

^*25 Tööandjapensioni all on siin ja edaspidi mõistetud pensionit, mida töötajale makstakse tööandja loodud pensioniskeemist.

^*26 C. Tobler. Indirect Discrimination. A Case Study into the Development of the Legal Concept of Indirect Discrimination Under EC Law. Intersentia 2005, lk 41.

^27 EKo 05.02.2004, C-157/02. – EKL 2004, lk I-1477, p 39. Sama seisukohta on Euroopa Kohus avaldanud ka teistes kohtuasjades: EKo 14.02.1995, C-279/93, Finanzamt Köln-Altstadt vs. Roland Schumacker. – EKL 1995, lk I-225, p 30; EKo 11.05.1999, C-309/97, Angestelltenbetriebsrat der Wiener Gebietskrankenkasse vs. Wiener Gebietskrankenkasse* . – EKL 1999, lk I-2865, p 15.

^*28 C. Tobler. Limits and Potential of the Concept of Indirect Discrimination. September 2008, lk 23. Arvutivõrgus: http://ec.europa.eu/social/BlobServlet?docId=1663&langId=en (25.07.2011).

^*29 E. Ellis (viide 14), lk 91.

^*30 EKo 31.03.1981, C-96/80. – EKL 1981, lk 911.

^31 J. P. Jenkins tugines kohtuasjas Ameerika Ühendriikide Ülemkohtu tehtud lahendile kohtuasjas Griggs vs. Duke Power Co*. Vt C. Tobler (viide 26), lk 190.

^32 Jenkins*, p 10.

^*33 Samas, p 11.

^34 Bilka*, p 31.

^*35 S. Prechal. Combatting Indirect Discrimination in Community Law Context. – Legal Issues of European Integration 1993, lk 84.

^*36 E. Ellis (viide 14), lk 104.

^*37 EKo 13.07.1989, C-171/88. – EKL 1989, lk 2743, p 15.

^*38 Võrreldavatest gruppidest peab ebasoodsat mõju omavast kriteeriumist puudutatud grupis olema protsentuaalselt palju või oluliselt suurem hulk ühe soo esindajaid võrreldes teise soo esindajatega. Selguse eesmärgist lähtuvalt olgu siinkohal ära toodud ka Euroopa Kohtu otsuses avaldatud seisukoha sõnastus inglise keeles: „ Article 119 of the EEC Treaty is infringed by a department store company which excludes part-time employees from its occupational pension scheme, where that exclusion affects a far greater number of women than men .“

^*39 S. Fredman. European Community Discrimination Law: A Critique. – Industrial Law Journal 1992 (21) 2, lk 125.

^*40 R. Blanpain. European Labour Law. 12th revised edition. Wolters Kluwer Law & Business 2010, lk 555.

^*41 K. Albi jt. Soolise võrdõiguslikkuse seadus. Kommenteeritud väljaanne. Juura 2010, lk 31.

^*42 S. Prechal (viide 35), lk 84–85.

^*43 EKo 01.07.1986, C-237/85. – EKL 1986, lk 2101, p 17 ja 25.

^*44 EKo 17.10.1989, C-109/88. – EKL 1989, lk 3199, p 16 ja 20–24.

^*45 E. Ellis. Recent Case Law of the Court of Justice on the Equal Treatment of Women and Men. – Common Market Law Review 1994 (31), lk 59.

^*46 EKo 07.02.1991, C-184/89. – EKL 1991, lk I-297, p 13–15.

^*47 EKo 27.10.1993, C-127/92. – EKL 1993, lk I-5535.

^48 Kohtujurist C. O. Lenzi arvamus kohtuasjas Enderby*. – EKL 1993, lk I-5535, p 6.

^49 Enderby*, p 19.

^*50 N. Cunningham. Indirect Discrimination: Between the Wheat and the Chaff. – Industrial Law Journal 2009 (38) 2, lk 211.

^*51 S. Fredman (viide 39), lk 123.

^*52 EKo 27.03.1980, C-129/79. – EKL 1980, lk 1275, p 14–15.

^*53 ELTL art 157 ega direktiiv 2006/54/EÜ ei piira võrreldavate isikute leidmist sama töökohaga.

^*54 S. Prechal (viide 35), lk 85.

^*55 EKo 06.12.2007, C-300/06. – EKL 2007, lk I-10573, p 42.

^*56 EKo 09.02.1999, C-167/97. – EKL 1999, lk I-623, p 59 ja 63–64.

^57 Bilka*, p 36.

^*58 Kohtujurist Darmoni arvamus kohtuasjas Rinner-Kühn. – EKL 1989, lk 2743, p 23.

^*59 EKo 17.06.1998, C-243/95. – EKL 1998, lk I-3739, p 25 ja 41.

^*60 EKo 02.10.1997, C-1/95. – EKL 1997, lk I-5253, p 32–34.

^*61 Kasutatud mõiste „tööstaaž“ selgitusena tuleb siinkohal esitada Euroopa Kohtu otsuses esitatud sõnastus: „Accordingly, it is common ground that the provision of national law at issue in the main proceedings treats part-time employees less favourably than full-time employees in so far as, since the former accrue length of service more slowly, they perforce gain promotion later.“

^*62 EKo 27.06.1990, C-33/89. – EKL 1990, lk I-2591.

^63 Kohtujurist Darmoni arvamus Kowalska* kohtuasjas. – EKL 1990, lk I-2591, p 3.

^*64 EKo 04.06.1992, C-360/90. – EKL 1992, lk I-3589.

^*65 Kohtujurist Darmoni arvamus Böteli kohtuasjas. – EKL 1992, lk I-3589, p 14.

^*66 EKo 06.02.1996, C-457/93. – EKL 1996, lk I-243, p 29–30.

^67 Kohtujurist C. O. Lenzi arvamus kohtuasjas Enderby*, p 31.

^*68 T. K. Hervey. Justification for Indirect Sex Discrimination in Employment: European Community and United Kingdom Law Compared. – International and Comparative Law Quarterly 1991 (40), lk 811.

^*69 S. Prechal (viide 35), lk 91–92.

^70 P. Graig et al.* EU Law. Text, cases and materials. Third edition. Oxford University Press 2003, lk 855.

^*71 Samas, lk 856.

^72 Bilka*, p 36.

^*73 T. K. Hervey (viide 68), lk 814.

^74 Bilka*, p 36.

^75 Danfoss*, p 25.

^*76 Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. E.‑J. Truuväli jt (toim.). Juura 2008, lk 126; M. Triipan. Proportsionaalsuse põhimõte Euroopa Liidu õiguses. – Juridica 2006/3, lk 158.

^77 Rinner-Kühn*, p 13–14.

^78 Kohtujurist Darmoni arvamus Böteli* kohtuasjas, p 21.

^79 Nimz*, p 13–14 ja 21.

^80 P. Graig et al.* (viide 70), lk 862–863.

^81 Kowalska*, p 14–15 ja 20.

^*82 EKo 27.06.1990, C-33/89. – EKL 1990, lk I-2591.

^83 Kowalska*, p 12.

^*84 Samas, p 20.

^85 Hill ja Stapleton*, p 37–38 ja 40.

^*86 EKo 23.10.2003, C-4/02 ja C-5/02. – EKL 2003, lk I-12575, p 80 ja 84–85.

^87 Enderby*, p 20 ja 23.

^*88 S. Fredman (viide 39), lk 125.

^89 Jenkins*, p 12.

^*90 P. Lloyd. Equality and Market Considerations: Which Should Prevail? – Calway Student Law Review 2007, lk 185.

^91 Danfoss*, p 18–22.

^*92 Samas, p 23.

^*93 Samas, p 24.

^*94 E. Ellis (viide 45), lk 61.

^95 Formaalse võrdõiguslikkuse, s.o kohelda ühesuguseid ühtemoodi, mudel võtab mehe kui normi ja eeldab, et naine on nagu mees. Märkusena võib lisada, et sisuline võrdõiguslikkus hülgab tuginemise meesnormile ja diskussiooniesemeks on pigem naiste nõrgema positsiooni põhjused tööturul. Vt H. Fenwick et al*. Sex Equality in the Single Market: New Directions for the European Court of Justice. – Common Market Law Review 1995 (32), lk 444–445.

^*96 S. Fredman (viide 39), lk 123.

^*97 EKo 03.10.2006, C 17/05. – EKL 2006, lk I-9583, p 38 ja 40.

^*98 EKo 11.05.1999, C-309/97. – EKL 1999, lk I-2865, p 19 ja 23.

^*99 R. Blanpain (viide 40), lk 553.

^100 Kohtujurist Cosmasi arvamus kohtuasjas Angestelltenbetriebsrat der Wiener Gebietskrankenkasse vs. Wiener Gebietskrankenkasse* . – EKL 1999, lk I-2865, p 32 alap c.

Alvin, Rödl & Partner Advokaadibüroo

MAALEHT.EE-S ILMUS ARTIKKEL: TÖÖANDJA HOIATUSE VAIDLUSTAMINE VÕIB SIISKI OLLA VÕIMALIK. AUTOR: REESA PAATSI

KAUBANDUS.EE-s ILMUS ARTIKKEL: MIDA TOOB ENDAGA KAASA PIRAAT- JA VÕLTSKAUBA MÜÜK? AUTOR: KAIRI KURISOO

PRESSITEADE: ALVIN RÖDL & PARTNER ADVOKAADIBÜROO NIMETAS VANDEADVOKAAT KAIRI KURISOO PARTNERIKS

E24-s ILMUS ARTIKKEL: KAS EESTI RIIGILÕIVUSÜSTEEM ON ÕIGE NING ÕIGLANE? AUTORID SIRET SIILBEK JA REESA PAATSI

ÄRIPÄEVA JUHTIMISE LISAS ILMUS ARTIKKEL: LOOMETÖÖGA SEOTUD RISKID ÄRIS. AUTOR: KAIRI KURISOO

VANDEADVOKAAT AIN ALVIN ANDIS DELFI MAJANDUSELE INTERVJUU

ÄRIPÄEVA ONLINE´S ILMUS ARTIKKEL: ÜÜRNIKU RISKID ÜÜRIPINNA OMANIKU VAHETUMISE KORRAL. AUTOR: JAKO LAANEMÄGI

ALVIN RÖDL & PARTNER ADVOKAADIBÜROO TÄHISTAB OMA 20. TEGUTSEMISAASTAT

KOOLITUS: “MAKSUDEST JUHATUSE LIIKMETE JA OMANIKE VAATEVINKLIST” LOEB VANDEADVOKAAT RAIT KAARMA

AJAKIRJAS JURIDICA ILMUS ARTIKKEL: VÕRDSE TASUSTAMISE PRINTSIIP JA KAUDNE DISKRIMINEERIMINE EUROOPA KOHTU PRAKTIKAS: AUTOR REESA PAATSI

1. Tasu mõiste võrdse tasustamise printsiibi mõttes

2. Kaudse soolise diskrimineerimise mõiste

3. Kaudse soolise diskrimineerimise tuvastamine

3.1. Kaudset diskrimineerimist põhjustava väliselt neutraalse kriteeriumi tuvastamine

3.2. Ebasoodsast kriteeriumist mõjutatud isikute hulga tuvastamine

3.3. Ebavõrdse tasustamise õigustamine

3.3.1. Erinevat tasustamist mitteõigustavad põhjendused

3.3.2. Erinevat tasustamist õigustavad põhjendused

4. Kokkuvõte

Märkused:

*1 Eesti Päevaleht, 10.05.2011. Arvutivõrgus: http://www.epl.ee/artikkel/59768 (25.07.2011).

*2 Eesti Päevaleht, 14.01.2011. Arvutivõrgus: http://www.epl.ee/artikkel/590972 (25.07.2011).

*3 Naissotsid piketivad palgalõhe vastu. – Postimees, 17.04.2011. Arvutivõrgus: http://www.postimees.ee/420521/naissotsid-piketivad-palgalohe-vastu/ (25.07.2011).

*4 Euroopa Aatomi­energi­aühenduse (EURATOM) ja Euroopa Majandus­ühenduse (EMÜ) asutamis­lepingud. Arvutivõrgus: http://eur-lex.europa.eu/et/treaties/index.htm#founding (20.12.2011).

*5 Lissaboni leping, millega muudetakse Euroopa Liidu lepingut ja Euroopa Ühenduse asutamis­lepingut. – ELT C 306, 17.12.2007, lk 1–229.

*6 Euroopa Liidu leping ja Euroopa Liidu toimimise leping. – ELT C 83, 30.03.2010, lk 1–388.

*7 EÜT L 45, 19.02.1975, lk 19–20.

*8 ELT L 204, 26.07.2006, lk 23–36.

*11 Defrenne II, p 40.

*12 EKo 13.05.1986, C-170/84, Bilka-Kaufhaus GmbH vs. Karin Weber von Hartz (edaspidi Bilka).–EKL 1986, lk 1607, p 31.

*14 E. Ellis. EU Anti-Discrimination Law. Oxford University Press 2005, lk 121.

*16 EKo 07.06.1972, C-20/71. – Luisa Sabbatini, née Bertoni vs. Euroopa Parlament. – EKL 1972, lk 345.

*17 EKo 09.02.1982, C-12/81. – EKL 1982, lk 359, p 9 ja 11.

*18 EKo 27.06.1990, C-33/89. – EKL 1990, lk I-2591, p 9–11.

*19 EKo 06.02.1996, C-457/93. – EKL 1996, lk I-243, p 21–23.

*20 EKo 21.10.1999, C-333/97. – EKL 1999, lk I-7243, p 19–24.

*21 F. Pennings. Introduction to European Social Security Law. Second edition. Kluwer Law International 1998, lk 233.

*22 EKo 25.05.1971, C-80/70, Gabrielle Defrenne vs. Belgia riik. – EKL 1971, lk 445, p 7 ja 13.

*23 EKo 11.03.1981, C-69/80. – EKL 1981, lk 767, p 15 ja 17.

*24 Bilka, p 29. Sama seisu­kohta kordas Euroopa Kohus 28.09.1994 otsuses C-128/93, Geertruida Catharina Fisscher vs. Voorhuis Hengelo BV ja Stichting Bedrijfspensioenfonds voor de Detailhandel. – EKL 1994, lk I‑4583, p 12.

*25 Tööandja­pensioni all on siin ja edaspidi mõistetud pensionit, mida töötajale makstakse tööandja loodud pensioni­skeemist.

*26 C. Tobler. Indirect Discrimination. A Case Study into the Development of the Legal Concept of Indirect Discrimination Under EC Law. Intersentia 2005, lk 41.

*28 C. Tobler. Limits and Potential of the Concept of Indirect Discrimination. September 2008, lk 23. Arvutivõrgus: http://ec.europa.eu/social/BlobServlet?docId=1663&langId=en (25.07.2011).

*29 E. Ellis (viide 14), lk 91.

*30 EKo 31.03.1981, C-96/80. – EKL 1981, lk 911.

*31 J. P. Jenkins tugines kohtuasjas Ameerika Ühendriikide Ülemkohtu tehtud lahendile kohtuasjas Griggs vs. Duke Power Co. Vt C. Tobler (viide 26), lk 190.

*32 Jenkins, p 10.

*33 Samas, p 11.

*34 Bilka, p 31.

*35 S. Prechal. Combatting Indirect Discrimination in Community Law Context. – Legal Issues of European Integration 1993, lk 84.

*36 E. Ellis (viide 14), lk 104.

*37 EKo 13.07.1989, C-171/88. – EKL 1989, lk 2743, p 15.

*39 S. Fredman. European Community Discrimination Law: A Critique. – Industrial Law Journal 1992 (21) 2, lk 125.

*40 R. Blanpain. European Labour Law. 12th revised edition. Wolters Kluwer Law & Business 2010, lk 555.

*41 K. Albi jt. Soolise võrdõiguslikkuse seadus. Kommenteeritud väljaanne. Juura 2010, lk 31.

*42 S. Prechal (viide 35), lk 84–85.

*43 EKo 01.07.1986, C-237/85. – EKL 1986, lk 2101, p 17 ja 25.

*44 EKo 17.10.1989, C-109/88. – EKL 1989, lk 3199, p 16 ja 20–24.

*45 E. Ellis. Recent Case Law of the Court of Justice on the Equal Treatment of Women and Men. – Common Market Law Review 1994 (31), lk 59.

*46 EKo 07.02.1991, C-184/89. – EKL 1991, lk I-297, p 13–15.

*47 EKo 27.10.1993, C-127/92. – EKL 1993, lk I-5535.

*48 Kohtujurist C. O. Lenzi arvamus kohtuasjas Enderby. – EKL 1993, lk I-5535, p 6.

*49 Enderby, p 19.

*50 N. Cunningham. Indirect Discrimination: Between the Wheat and the Chaff. – Industrial Law Journal 2009 (38) 2, lk 211.

*51 S. Fredman (viide 39), lk 123.

*52 EKo 27.03.1980, C-129/79. – EKL 1980, lk 1275, p 14–15.

*53 ELTL art 157 ega direktiiv 2006/54/EÜ ei piira võrreldavate isikute leidmist sama töökohaga.

*54 S. Prechal (viide 35), lk 85.

*55 EKo 06.12.2007, C-300/06. – EKL 2007, lk I-10573, p 42.

*56 EKo 09.02.1999, C-167/97. – EKL 1999, lk I-623, p 59 ja 63–64.

*57 Bilka, p 36.

*58 Kohtu­jurist Darmoni arvamus kohtuasjas Rinner-Kühn. – EKL 1989, lk 2743, p 23.

*59 EKo 17.06.1998, C-243/95. – EKL 1998, lk I-3739, p 25 ja 41.

*60 EKo 02.10.1997, C-1/95. – EKL 1997, lk I-5253, p 32–34.

*62 EKo 27.06.1990, C-33/89. – EKL 1990, lk I-2591.

*63 Kohtu­jurist Darmoni arvamus Kowalska kohtuasjas. – EKL 1990, lk I-2591, p 3.

*64 EKo 04.06.1992, C-360/90. – EKL 1992, lk I-3589.

*65 Kohtujurist Darmoni arvamus Böteli kohtuasjas. – EKL 1992, lk I-3589, p 14.

*66 EKo 06.02.1996, C-457/93. – EKL 1996, lk I-243, p 29–30.

3.1. Kaudset diskrimineerimist põhjustava väliselt
neutraalse kriteeriumi tuvastamine

^*1 Eesti Päevaleht, 10.05.2011. Arvutivõrgus: http://www.epl.ee/artikkel/59768 (25.07.2011).

^*2 Eesti Päevaleht, 14.01.2011. Arvutivõrgus: http://www.epl.ee/artikkel/590972 (25.07.2011).

^*3 Naissotsid piketivad palgalõhe vastu. – Postimees, 17.04.2011. Arvutivõrgus: http://www.postimees.ee/420521/naissotsid-piketivad-palgalohe-vastu/ (25.07.2011).

^*4 Euroopa Aatomienergiaühenduse (EURATOM) ja Euroopa Majandusühenduse (EMÜ) asutamislepingud. Arvutivõrgus: http://eur-lex.europa.eu/et/treaties/index.htm#founding (20.12.2011).

^*5 Lissaboni leping, millega muudetakse Euroopa Liidu lepingut ja Euroopa Ühenduse asutamislepingut. – ELT C 306, 17.12.2007, lk 1–229.

^*6 Euroopa Liidu leping ja Euroopa Liidu toimimise leping. – ELT C 83, 30.03.2010, lk 1–388.

^*7 EÜT L 45, 19.02.1975, lk 19–20.

^*8 ELT L 204, 26.07.2006, lk 23–36.

^11 Defrenne II*, p 40.

^12 EKo 13.05.1986, C-170/84, Bilka-Kaufhaus GmbH vs. Karin Weber von Hartz* (edaspidi Bilka).–EKL 1986, lk 1607, p 31.

^*14 E. Ellis. EU Anti-Discrimination Law. Oxford University Press 2005, lk 121.

^*16 EKo 07.06.1972, C-20/71. – Luisa Sabbatini, née Bertoni vs. Euroopa Parlament. – EKL 1972, lk 345.

^*17 EKo 09.02.1982, C-12/81. – EKL 1982, lk 359, p 9 ja 11.

^*18 EKo 27.06.1990, C-33/89. – EKL 1990, lk I-2591, p 9–11.

^*19 EKo 06.02.1996, C-457/93. – EKL 1996, lk I-243, p 21–23.

^*20 EKo 21.10.1999, C-333/97. – EKL 1999, lk I-7243, p 19–24.

^*21 F. Pennings. Introduction to European Social Security Law. Second edition. Kluwer Law International 1998, lk 233.

^22 EKo 25.05.1971, C-80/70, Gabrielle Defrenne vs. Belgia riik*. – EKL 1971, lk 445, p 7 ja 13.

^*23 EKo 11.03.1981, C-69/80. – EKL 1981, lk 767, p 15 ja 17.

^24 Bilka, p 29. Sama seisukohta kordas Euroopa Kohus 28.09.1994 otsuses C-128/93, Geertruida Catharina Fisscher vs. Voorhuis Hengelo BV ja Stichting Bedrijfspensioenfonds voor de Detailhandel*. – EKL 1994, lk I‑4583, p 12.

^*25 Tööandjapensioni all on siin ja edaspidi mõistetud pensionit, mida töötajale makstakse tööandja loodud pensioniskeemist.

^*26 C. Tobler. Indirect Discrimination. A Case Study into the Development of the Legal Concept of Indirect Discrimination Under EC Law. Intersentia 2005, lk 41.

^*28 C. Tobler. Limits and Potential of the Concept of Indirect Discrimination. September 2008, lk 23. Arvutivõrgus: http://ec.europa.eu/social/BlobServlet?docId=1663&langId=en (25.07.2011).

^*29 E. Ellis (viide 14), lk 91.

^*30 EKo 31.03.1981, C-96/80. – EKL 1981, lk 911.

^31 J. P. Jenkins tugines kohtuasjas Ameerika Ühendriikide Ülemkohtu tehtud lahendile kohtuasjas Griggs vs. Duke Power Co*. Vt C. Tobler (viide 26), lk 190.

^32 Jenkins*, p 10.

^*33 Samas, p 11.

^34 Bilka*, p 31.

^*35 S. Prechal. Combatting Indirect Discrimination in Community Law Context. – Legal Issues of European Integration 1993, lk 84.

^*36 E. Ellis (viide 14), lk 104.

^*37 EKo 13.07.1989, C-171/88. – EKL 1989, lk 2743, p 15.

^*39 S. Fredman. European Community Discrimination Law: A Critique. – Industrial Law Journal 1992 (21) 2, lk 125.

^*40 R. Blanpain. European Labour Law. 12th revised edition. Wolters Kluwer Law & Business 2010, lk 555.

^*41 K. Albi jt. Soolise võrdõiguslikkuse seadus. Kommenteeritud väljaanne. Juura 2010, lk 31.

^*42 S. Prechal (viide 35), lk 84–85.

^*43 EKo 01.07.1986, C-237/85. – EKL 1986, lk 2101, p 17 ja 25.

^*44 EKo 17.10.1989, C-109/88. – EKL 1989, lk 3199, p 16 ja 20–24.

^*45 E. Ellis. Recent Case Law of the Court of Justice on the Equal Treatment of Women and Men. – Common Market Law Review 1994 (31), lk 59.

^*46 EKo 07.02.1991, C-184/89. – EKL 1991, lk I-297, p 13–15.

^*47 EKo 27.10.1993, C-127/92. – EKL 1993, lk I-5535.

^48 Kohtujurist C. O. Lenzi arvamus kohtuasjas Enderby*. – EKL 1993, lk I-5535, p 6.

^49 Enderby*, p 19.

^*50 N. Cunningham. Indirect Discrimination: Between the Wheat and the Chaff. – Industrial Law Journal 2009 (38) 2, lk 211.

^*51 S. Fredman (viide 39), lk 123.

^*52 EKo 27.03.1980, C-129/79. – EKL 1980, lk 1275, p 14–15.

^*53 ELTL art 157 ega direktiiv 2006/54/EÜ ei piira võrreldavate isikute leidmist sama töökohaga.

^*54 S. Prechal (viide 35), lk 85.

^*55 EKo 06.12.2007, C-300/06. – EKL 2007, lk I-10573, p 42.

^*56 EKo 09.02.1999, C-167/97. – EKL 1999, lk I-623, p 59 ja 63–64.

^57 Bilka*, p 36.

^*58 Kohtujurist Darmoni arvamus kohtuasjas Rinner-Kühn. – EKL 1989, lk 2743, p 23.

^*59 EKo 17.06.1998, C-243/95. – EKL 1998, lk I-3739, p 25 ja 41.

^*60 EKo 02.10.1997, C-1/95. – EKL 1997, lk I-5253, p 32–34.

^*62 EKo 27.06.1990, C-33/89. – EKL 1990, lk I-2591.

^63 Kohtujurist Darmoni arvamus Kowalska* kohtuasjas. – EKL 1990, lk I-2591, p 3.

^*64 EKo 04.06.1992, C-360/90. – EKL 1992, lk I-3589.

^*65 Kohtujurist Darmoni arvamus Böteli kohtuasjas. – EKL 1992, lk I-3589, p 14.

^*66 EKo 06.02.1996, C-457/93. – EKL 1996, lk I-243, p 29–30.

^67 Kohtujurist C. O. Lenzi arvamus kohtuasjas Enderby*, p 31.

^*68 T. K. Hervey. Justification for Indirect Sex Discrimination in Employment: European Community and United Kingdom Law Compared. – International and Comparative Law Quarterly 1991 (40), lk 811.

^*69 S. Prechal (viide 35), lk 91–92.

^70 P. Graig et al.* EU Law. Text, cases and materials. Third edition. Oxford University Press 2003, lk 855.

^*71 Samas, lk 856.

^72 Bilka*, p 36.

^*73 T. K. Hervey (viide 68), lk 814.

^74 Bilka*, p 36.

^75 Danfoss*, p 25.

^*76 Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. E.‑J. Truuväli jt (toim.). Juura 2008, lk 126; M. Triipan. Proportsionaalsuse põhimõte Euroopa Liidu õiguses. – Juridica 2006/3, lk 158.

^77 Rinner-Kühn*, p 13–14.

^78 Kohtujurist Darmoni arvamus Böteli* kohtuasjas, p 21.

^79 Nimz*, p 13–14 ja 21.

^80 P. Graig et al.* (viide 70), lk 862–863.

^81 Kowalska*, p 14–15 ja 20.

^*82 EKo 27.06.1990, C-33/89. – EKL 1990, lk I-2591.

^83 Kowalska*, p 12.

^*84 Samas, p 20.

^85 Hill ja Stapleton*, p 37–38 ja 40.

^*86 EKo 23.10.2003, C-4/02 ja C-5/02. – EKL 2003, lk I-12575, p 80 ja 84–85.